Luuletaja Aino Henno ütleb oma luuletuses “Jumala Vaip”: “Jah, vägede Jumal, küll imet su käed, on kudumas aegade vaipa. Oo inimsilma, mis pahupoolt näeb! Ta mustrit veel siinpool ei taipa.”
Selle taipamatuse tunnistamist enam suurt ei leiagi ja selles osas pole vahet religioosse või mittereligioosse inimese vahel. Ühed esindavad sekulaarset, teised religioosset edukontseptsiooni. Meetodid erinevad, eesmärk on sama. Mõlemad opereerivad mingisuguse omaenda eeldatud põhjuslikkusega, mille ainsaks tõekriteeriumiks on pragmaatilisus, st et see töötab või vähemasti tundub nagu töötaks.
Edu, ühes oma materiaalsete avaldusvormidega, leevendab pisutki meie ürgebakindlust. Kui raamatute pealkirju võrrelda, on sarnasus hämmastav. Võtame näiteks “Eduka inimese seitse harjumust” ja “Viis asja mida teha kui tahad Jumalalt midagi saada” , viimase autoriks Kenneth Hagin. Üldiselt võib eduraamatute pealkirjades leida numbreid. “Arv on mateeria sisu”, nagu üks uusaegne filosoof ütles.
Inimesed on läbi ajaloo asjade põhjuslikkuse üle mõtteid mõlgutanud. Kogumikus “Meie Eestlased” kirjutab Oskar Loorits kurttummade perekonnast, kelle puuet külarahvas sellega seletas et nad lapsepõlves palju linnupesi olid lõhkunud. Asjade põhjusliku seose teadmine andis vana-aja tarkadele väe asjade käigu üle. Eriti selgelt tuleb see välja nn “sünnisõnades”, kus asjade sünnilugu mütoloogiliselt “ära seletatakse”.
Modernsusaeg oli ja on aktiivne demütologiseerija ja seda igal elualal. Müütilise ajaloo asemele tuli küll kronoloogiline aga müüdiloome jätkub ideoloogias, kunstis, kirjanduses, massikultuuris ja mujal. Teisalt, postmodernsest vaatepunktist vaadates, on modernsus ise tükkis oma progressi-, dualismi- ja ratsionaalsususuga osutunud suureks müüdiks. See projekt on aga Jürgen Habermas’i sõnul senini lõpetamata. Nõnda saab tegelikkuses vaid üks müüt teisega asendatud.
Eestis pean ma meie vana armast “Alma Mater’it” üheks peamiseks modernsususu taastootjaks.
Asjade põhjuslikkuseahela kaudu on koguni Jumala olemasolu tõestada püütud. Ületamatuks meistriks selles oli Thomas Aquinas, kelle kõik viis jumalatõestust on asjade põhjuslikule seosele üles ehitatud. “Tajutavate asjade maailmas leiame mõjutavate põhjuste järjestuse. Ei ole teada juhtumit (ja selline ei oleks isegi võimalik), milles asi oleks iseennast mõjutav põhjus; ta peaks selleks olema iseendale eelnev, mis on võimatu.”
Sääraseid põhjuslikkuseahelaid on filosoof David Hume teravalt kritiseerinud, väites et need eksisteerivad vaid inimeste peades.
Vanad põhjuslikkuseseosed enam hästi ei kehti. Ei ole põllumees enam põline rikas. Isegi harjumuslik seos töö ja palga vahel kipub kaduma. Meedia tõstab üha enam esiplaanile fortuunasoosikuid, kes viie krooniga miljoneid võidavad.
Raha on end lahti rebimas traditsioonilistest seostest töö ja aususega ning, nagu Andres Langemets hiljuti kirjutas, muutumas kergeks ja eeterlikuks, ehk pelgaks virtuaalmaailma matemaatikaks.
Ühes traditsiooniliste seoste kadumisega tundub ka rahamatemaatika sisemine loogika ohus olevat. Kui raha ja töö enam ei seostu, siis ei pruugi ka 2 + 2 enam 4 olla. Et virtuaalne rahamatemaatika oma autoriteeti ei kaotaks, tugineb ta riiklikule sunniaparaadile, mis valvab et 2+2 ikka 4 oleks ja teistmoodi väitjad, (ehk petised) vangi paneb. Muidu vajuks seegi, üks viimaseid kehtivaid põhjuslikkusesüsteeme, kokku.
“Jumala kivid jahvatavad pikalt, aga peenikeselt”, ütleb Eesti vanasõna, andes mõista et juba oma lühikese eluea tõttu ei pruugi me asjade põhjuslikkusest aru saada.
Tõepoolest, kas ei ole need põhjuslikkuseahelad, olgu siis sekulaarsed või religioossed, pelgad konstruktsioonid edu(teo)loogide peades? Kas pole nende poolt propageeritavad printsiibid omamoodi uusmütoloogilised “sünnisõnad” maailmas, mis me ümber vaid edukust hindab? Kas pole asjade tegelik põhjuslikkus siiski kusagil mujal ja tõsi see, et siin näeme me vaid vaiba tagapoole sigrimigri, millest luuletaja loo alguses kirjutas?
Ometi tundub et me päris ilma põhjuslikkuseta elada ei suuda ja kui me seostest aru ei saa, siis mõtleme me need vähemasti eneste jaoks välja.
