Andrus Norak: Elu kui meistriteos

 (1046)
Andrus Norak
Instinkt on aga lihtne: soeta järeltulijaid ja turva nende (ja ka iseenda) eksistentsi. Ega seda numbritega eriti turvata annagi (ehkki püütakse). Ühe tuntud kunstniku abikaasa rääkis mulle, et tema mees satub paanikasse ja sealt edasi loomepalavikku iga kord, kui arveldusarve pisutki alla 100 000 krooni langeb. Küllap tunneb midagi taolist ka Bill Gates, ainult et suurusjärk on kindlasti erinev. Võib-olla tunneb ta kabuhirmu siis, kui varandus kolme miljardi piirist allapoole kukub. Rohke omamine nõuab rohkeid turvasüsteeme ja see toob omakorda kaasa uued mured.

Dalai Laama lihtsaks sõnumiks Raekoja platsil oli küsimus: miks lepime me vaimsete väärtuste puhul piskuga, materiaalseid väärtusi aga ahnitseme piiramatult, kui tegelikult peab õnnelikuks olemiseks täpselt vastupidiselt toimima? Miks see “rottide võidujooks” ei peatu? Arvan, et tegu on lihtsalt konsumeristliku determinismiga - mõtlemisviisiga, et kui kõik teised niimoodi teevad, siis ei saa see ju ometi vale olla. Reklaamfilm maalib silme ette üha uusi ja kõrgemaid tarbimistasemeid ja naabrimehel on juba olemas see uus “röögatus”, mille soetamiseks me pere alles raha korjab.

Kultuurantropoloogiline vagajutt räägib valgest mehest, kes pärismaalase käest küsib: “mida sa siin palmi all pikutad, tee parem tööd”.
“Ei tea miks?”, küsib pärismaalane vastu.
“No teeniksid raha.”
“Ja siis?”
“No siis võiksid sa puhata ja palmi all pikutada.”
“Aga seda ma ju teengi,” vastas pärismaalane.

Õhtumaa praegune jõukus on pärit protestantlikust töössesuhtumisest ja selle kõrvalmõju ohvriks on protestantism jäänudki. Elu mõtet nähakse üha rohkem eneseteostamises. Suurt vahet usklike ja mitteusklike vahel ei ole, usklikud lisavad juurde vaid, et ka “ausalt on võimalik”. Kas nad seda aga ka ise usuvad ja praktiseerivad, on muidugi omaette küsimus. Uskmatud ei hooli tihtipeale millestki ega kellestki. Aususe all selles kontekstis mõeldakse vaid teatud sotsiaalsete ühiselu reeglite järgimist.

Et aga oma elu saab “kellelegi kõrgemale” elada või et oma elust saab teha eetilis/moraalse meistriteose, selle peale tullakse tänapäeval üha harvemini. Ometi leidub inimesi, kes sellele on pühendunud ja kel selles osas pikk traditsioon seljataga. Mõtlen siinkohal munga- ja nunnaordusid. Isegi tunnustusest, sellest meie üleskasvamiseks nii hädavajalikust, loobutakse seal Jumala au nimel. Paraku nähakse munga- ja nunnaordudes mitte alternatiivset eluviisi, vaid pigem ühiskonna sanitare (mida nad mingis mõttes ka on). Lisaks esimestele (munga) ja teistele (nunna) ordudele on olemas ka veel kolmandad, abieluliste ilmikute ordud, kes oma elus teatud distsipliine järgivad.

Protestantliku alternatiivina näen ma elu vaba ja vastutava inimesena, kes püüab igati inimesele antud jumalikke kapatsiteete (võimeid) välja arendada. Loomulikult tähendab see õppimist, õppimist ja veekord õppimist, mitte kraadide ja inimliku au pärast, vaid Kõrgemale, Temale õppimist ja Temast õppimist. See võib tähendada nii sinikraeametit kui rasket füüsilist tööd. Igal juhul tähendab see aga meelelaadi, mis igavesti õppimisele säätud on.

Lisaks õppimisele tähendab see ka teatud meelsust, nimetaksin seda akonfliktsuseks. On täheldatud, et olgu inimene või sarimõrtsuk, kassipojale ei suuda ta ometi liiga teha. Isegi julmas ja instinkte järgivas meesteühiskonnas vajati sõja ajal omi polgu poegi, vajati kedagi, kellega õrn olla ja kellele head teha.

Säärane akonfliktne võiks olla ka kristlane, mitte rumal vaid nimelt akonflikte, sest ta õpib Kristusest kes oli tasane ja südamelt alandlik. Dostojevski nägi kristlaseks olemise võimalust selles maailmas teiste meelest “idioodina” elamises.

Oled sa kunagi mõelnud, et sinulgi on võimalik teha oma elust eetilis/moraalne meistriteos religioosses raamis?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare