Võib küll nõustuda väitega, et täielik muutus on eesmärgiks, tegelikult on seda aga võimatu saavutada, sest selleks peaksid revolutsioonitegijad kõigepealt ise täielikult muutuma. Seega on tegemist pigem muutuste illusiooni kui muutuste endaga. Et ennast oma tõsiduses veenda ning oma üritust legitimiseerida, kasutatakse ohtrasti vägivalda ja hävitatakse nii inimesi kui ka märke ja sümboleid. Ajalugu näitab, et revolutsioonidki ei ole enam säärased kui vanasti ning kipuvad üha lahjemaks ja viletsamaks jääma.
Üks radikaalsemaid oli kahtlemata Prantsuse revolutsioon. Siin Euroopas oli see vast ainuke mis püüdis isegi ajaarvestust muuta. Aastatel 1793 kuni 1805 kehtis nn. “revolutsiooniline kalender” milles iga kuu oli täpselt 30 päeva pikk ning aasta lõpus lisati kalendrile juurde veel 5 või 6 nn. vahepäeva.
Hoolimata oma ägedast ateismist ei saanud Vene 1917 aasta revolutsioon sellegagi hakkama, et oleks hakanud aega lugema muust kui sellesama Kristuse (kellesse ta ise ei uskunud) sünnist. Lihtsalt sõnad Kristuse sünnist asendati väljendiga “meie aeg”. Sedasama on muuseas ka Iisraelis tehtud.
Kui aga vaadata mõnd lähiajaloo revolutsiooni, näiteks Nikaraaguas, siis hakkab juba lausa häbi. Valatakse verd ja nähakse vaeva ning seda kõike selleks, et lasta end järgmistel valimistel võimult maha hääletada. Milline ressursside raiskamine!
Tundub, et tänaseks on revolutsioonilist radikaalsust kehastama jäänud vaid Afganistan oma Talebaniga eesotsas. Esile kerkis see liikumine, mille nimi kohalikus pushtu keeles tähendab “tudengit” 1994 aastal.
Seal ollakse aga sedavõrd radikaalsed, et siin, väsinud Õhtumaal on sellest raske aru saada. Naised kotistatakse, neil keelatakse töötada, riigiametnikelt nõutakse habemekandmist, varastamise eest raiutakse jäsemeid maha, Buddha kujusid lastakse miinipildujate ja lõhkeainetega õhku jne.
Hiljuti ohverdati üle kogu Afganistani 100 lehma lepituseks selle Eest, et kujusid varem ei hävitatud. Liha jagati vaestele toiduks. Lisaks hiigelkujudele Bamiyani provintsis on muuseumides ja mujal hävitatud loendamatul hulgal väiksemaid Buddhasid ning muid inimkujusid, kelle hukk pole uudisekünnist ületanud. Teadlaste meelest peegeldab säärane kirjatäheline Koraani järgimine omamoodi segu vanast hõimuteadvusest ja usulisest innust. Säärane radikaalsus näitab ühest küljest identiteedinõrkust, teisalt aga võib osutuda täiesti uue trendi alguseks inimkonna ajaloos.
Radikaalne islam on pea ainsaks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks Õhtumaalt alguse saanud ja praeguseks kogu maailma nakatanud tarbimiskultusele. Kui Õhtumaa lootis seni, et vähemalt mõningase faasinihkega võidab nn. “terve mõistus” ka muhameedlaste seas, et majanduslike argumentidega õnnestub neid viimaks ometi saada oma tahtmist tegema, siis viimased sündmused Afganistanis seavad selle kahtluse alla. Seal toimuv võib olla alguseks uuele, Lääne mentaliteedile radikaalsemalt kui iial varem vastanduvale trendile, mis võib peagi haarata juba suurt osa Islamimaailmast.
Vaadates kaljuseinade buddhatühikuid näeb Lääne inimene, kes juba ammu usub ainult iseendasse, nii oma kultuuri läbipõetud minevikuradikaalsust kui ka võimalikku tulevikustsenaariumi postmodernsest ükskõiksusest väsinud Läänele.
Kas radikaalne islam väsib ja temaga läheb samamoodi nagu Lääne inimeste “uusaastaotsustega”, mis tavaliselt kolm kuni neli kuud kestavad või on tegu uue ajastu algusega?
Kes viimaks võidavad, kas Buddhad või lõhkeaine?
