Andrus Norak: Appi, piraadid tulevad!

 (132)
Andrus Norak
Meenub lugu ühest evangeelsest noortegrupist, kes kord välismaal pahaaimamatult Loojale kiituslaulu esitas. Kui laul läbi sai, tuli üks silmnähtavalt ärritunud skandinaavlane ja ähvardas neid suurte trahvidega: esitatud laulu autoriõigused kuulusid talle.

Arusaam autoriõigustest on rajatud kontseptsioonile individuaalsest loojast, kes loob midagi originaalset ja on seetõttu ka õigustatud oma töö eest kasumit saama. Säärase kontseptsiooni sünni eelduseks oli kollektiivse maaomandi asendumine individuaalsega. Sellele järgnes ka intellektuaalse kollektiivloomingu asendumine individuaalsega. Vanad arusaamad, mis väärtustasid kopeerimist ja plagiaati ning lähtusid looduse vormide matkimise ideest, keerati pea peale.

Murrang leidis Inglismaal aset 1770-ndatel aastatel. Autoriõigused kirjanduslikele töödele kehtestati esmakordselt aastal 1710 ning need kulmineerusid 1774 aastal vastu võetud Donaldson — Becketti seaduses. Autoriõiguste kontseptsioon rajanes omakorda Locke filosoofiale, misjärgi inimene on iseenda omand, kes segab oma tööd materjaliga ning valmistab seeläbi uut loomingut. Looming võrdub töö pluss materjal. (Tegelikult eeldab teadmise omandamine võimalikult suurt intellektuaalomandist osasaamist ning seega on harituse mõiste olemuslikus vastuolus autoriõiguste kontseptsiooniga. )

Autoriõigused on fikseeritud isegi USA konstitutsioonis, mis sätestab: “Selleks et edendada teaduse progressi ja kunstide kasulikkust, tuleb teatud ajaks neile kohaldada seadustatud õigused”.

Seega on autoriõigused tüüpiline modernsusaja leiutis, olles olemuslikus vastuolus nii pre- kui postmodernse arusaamaga. Loomulikult ka meie endi mineviku ja tulevikuga. Mõelgem kasvõi sellele, miks on keskaegsete kunstiteoste autoriks märgitud tundmatu kunstnik. Mitte sellepärast, et meil pole õnnestunud autorlust kindlaks teha, pigem seetõttu et toona ei väärtustatud individuaalautorlust. Samal põhjusel ei leia me ka keskaegsetelt haudadelt nimesid. Elu sai Jumalasse, töösse ja lastesse investeeritud ja sellest oli küll.

Senini elatakse mitmetes kultuurides mehhanismidega, mis reguleerivad liigset individuaalomandit, seda teatud kogunemisastmel kõikide vahel ära jagades. Potlatchi ehk suure kinkimispeo kõrval on läänemaine filantroopia vaid heategevuse haledaks varjuks.

Veel peale II Maailmasõda püüti Vaikse ookeani saartel kopratoodangut kokkuostuhinna tõstmise teel suurendada. Efekt oli vastupidine, toodangu tõusu asemel leidis aset langus. Küsimusele miks nii andsid pärismaalased iseenesestmõistetava vastuse: “Aga me saame ju nüüd vähema töö eest sama raha kätte!”. Tänaseks on koloniaalriikidel õnnestunud suurem osa aborigeene endi eeskujul ahnitsema õpetada.

Ometi elab osa inimkonnast veel tänagi arusaamaga et asjad lihtsalt kuuluvad kõigile. Lausa imelik mõeldagi, et lauluke “Happy birthday to you“omab autoriõigusi aastast 1947. Kõverkõrvne Miki Hiir vabaneb sest koormast aastal 2024.

Kogu autoriõiguste kontseptsiooni on aga inimene kaaperdanud sellelt, kelle käes on meie kõikide copyright. Õnneks lagundab seda modernsusfenomeni internet ning teeb seda kiiremini ja paremini kui ükski vaenlane suudaks. Seda kummastavamalt mõjuvad katsed ka netti ähvardusi ja hoiatusi üles riputada. Seda võib muidugi teha, aga sellest hoolimata on individuaallooja eriõiguste kontseptsioon kiiresti asendumas vana hea (uus)keskaegse arusaamaga. Kaalutakse juba Läänemaailmaski tõsiselt senise süsteemi asendamist autoripreemiate süsteemiga.

Kui juba Looja kiituseks lauldud lauluke autoriõiguste küsimuse kergitab siis hakkad tahes tahtmata mõtlema, miks Ta meilt päikesesooja ja kuuhõbeda eest autoritasu ei nõua. Linnulaulust ja armuheitmisest rääkimata.

Lähtudes eeldusest, et meiegi oleme kellegi looming, on kogu me autoriõiguste süsteem piraatsüsteem. Inimmaailmas on see aga koloniaalse mõtteviisi üks alussambaid ja mida kiiremini see kokku variseb, seda parem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare