1. Ei ole võimatu, et mõnes valdkonnas Tallinna elu paraneb. Näiteks pika traditsiooniga röövtaksod, mis veel mõni aasta tagasi pälvisid linnavalitsuse heakskiidu vähemalt osakonnajuhataja tasandil (mõni ehk mäletab teles näidatud show´d Harju ja Kuninga tänava nurgalt), surutakse põhjamaise kultuuritraditsiooni teele.

Samas ei ole sellise jõudude vahekorra juures võimalik muuta radikaalselt aastakümnete jooksul linnavalitsuses juurdunud kombeid. Need avalduvad kõige selgemini üldplaneeringu ignoreerimises tehinguid võimaldavate detailplaneeringute kasuks. Koalitsioonileppel on sellepärast ainult teisejärguline tähtsus lisaks Keskerakonna poolt harrastatavale newspeak-ile (George Orwell) kõnes ja kirjas. Küsime: millises leppes või programmis kuulutati välja näiteks Solarise projekt?

2. Sotside püüd pildile pääseda on loomulik ja inimkonnas kaunis sage. Ulatudes poliitikutest paljaste tüdrukute ja koguni pornograafiani. Esil oldi terve nädal. Selle tulemus on mõnevõrra madalamad juhtivkohad kui avalikkusele kuulutati. Veel halvem on aga sotside esinemistes puudunud demokraatlike põhiväärtuste veenev rõhutamine, mistõttu kõige arenenuma mõistusega toetajaskond äkiliselt eemaldus. Tegelikult astusid läbirääkijad ja neid toetanud sotsid pika ja avaliku sammu karjääripoliitika teel, mis oluliselt tungis erakonda juba 2-3 aastat tagasi. Sellel teel on olnud rassijaid kõvasti, Keskerakonna kõrval võib meenutada Rahvaliitu ja Reformierakonda.

Ühised pingutused karjääripoliitikas sellel on vähendanud saadikute iseseisvat otsustusvõimet parteiliste edetabelite kasuks. See on viinud parlamendi maine põhja. Tõenäoliselt tähendab see Keskerakonna (loe: Edgar Savisaare) plaani peibutada järgmistel riigikogu valimistel tunduvalt suuremat hulka sotse natšalnikukohtadega nn ühendatud vasakpartei loomiseks.

Et paremparteid, eriti Andrus Ansipi ülbus, on selleks ühinemiseks põhjust andnud, on samuti arvesse võtmist vääriv fakt. Kuid arukate inimeste ärapöördumine ühelt poolt ning karjääriparteilisus teiselt poolt jätavad 8% toetusega erakonna (SDE) allapoole künnist. See aga viib astme võrra alla meie niigi logisevat poliitilist kultuuri.

3. Põhiline punkt on aga selles, mida viimati esitas Rait Maruste hiljuti "Postimehes". Asjaajamiste läbipaistvust taotlev erakond ei saa partnerlust sõlmides jätta huvitumata, mis välis- ja siseasjad seonduvad Keskerakonnal Putini parteiga asjaajamistel Moskvas.

On võimalik, et keskmine erakondlane Eestis ei küüni Putini Venemaa püüdluste mõistmiseni, kuid seda ei saa oletada erakonna juhtide kohta. Me kõik loodame – ja seda eriti Eestis elavate venelaste pärast –, et Vene impeeriumi igatsuslikud aktsioonid vahetuvad ühel aastal millegi seeditavamaga. Kuid see ei õigusta probleemi kõrvale lükkamist loosungiga „Ärge demoniseerige Putinit“, mida kuulsin kolm aastat tagasi sageli Euroopa Parlamendis või „Ärge demoniseerige Savisaart“, mida olen kuulnud siin.