Sadadelt netilehekülgedelt võib leida ka teise kultusliku tulistamismängu „Kindergarten Killer” ehk „Lasteaiatapja”. Vägivalda propageeriva mängu juhendis on kirjas: tulista lapsi enne, kui nad sind tulistavad. Arvutiekraanil tuleb kehastuda koristajaks, haarata haavlipüss ja sihtida väikelapsi. Purskub veri, purunevad pead, lendavad kehaosad.

Tootes ja turustades lastele säärast meelelahutust, aktsepteerib ühiskond vabaduse sildi all nähtusi, mis teiste elu ja väärikust hävitavad. Inimeseks olemine tänapäeval tähendab võimalust tarbida võimalikult palju lõbustusi ja saada osa kõikvõimalikest naudingutest. Hollywood on muutnud vägivalla igapäevaseks ja meie massikultuuris näidatakse selliseid filme suurel hulgal – ka lastele! 

Filmide suurim puudus on elukaugus. Konflikte ei väldita ega lahendata sõnadega. Heade ja pahade käitumist on raske eristada. Üldkehtiva malli järgi on heal mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus paha õhku lasta. Kuidas eristada mängu- ja pärismaailma? Lastefilmides on palju valu, kuid tihti esitatakse seda rõõmsa ning ebarealistliku vägivallana, milles lõplikult surma ei saa keegi. Nii õpib laps tundma head ja kurja endas. Ohtlikum võib olla hoopis uudistes näidatav reaalne vägivald.

Vägivald muutub filmilikuks
Mustas militaarrõivastuses 17-aastane tulistaja T. K. tungis kella poole kümne paiku ühe hoone kahte ruumi ja hakkas tulistama nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Tema tabamiseks piirasid eriüksuslased sisse laia maa-ala. Kaks politseinikku sai raskelt haavata. Pärast tulistamist õnnestus noormehel põgeneda. T. K. oli veel mitu tundi vabaduses. Meedia andmetel mobiliseeriti operatsiooniks ligi tuhat korravalvurit. Teismelisel tulistajal õnnestus röövida tänaval liikunud sõiduauto koos juhiga. Ta murdis politseitõkkest läbi ja jätkas sõitu veel mitukümmend kilomeetrit. Noormees hukkus mõni tund hiljem ostukeskuse autoparklas tulevahetuses politseiga.
Sellega lõppes kogu Saksamaad vapustanud verine koolitulistamine 2009. aasta märtsis väikeses Winnendeni linnakeses Albertville-nimelises põhikoolis. Surma sai kuusteist inimest. Koolihoonest evakueeriti üle tuhande šokis õpilase.

Osa meediamaailma pakutust ja koolitulistamine on täiesti sarnased – nende ühisosa on räige vägivald. Filmi süžee vormib režissööri loominguline potentsiaal, kuid koolitulistamise kujundab mõrtsuka teadlikkus sellistest filmidest ja suutmatus kohaneda ühiskonnaga.
Saksamaa valitsus keelas pärast koolitulistamist ära kõik mängud, milles on võimalik üksteist kuulidega tulistada, ka paintball’i. Ühiskonnale ohtliku mängu mängimise eest on trahv viis tuhat eurot.

Illusioonid purunevad
Õnneks pole koolitulistamist Eestis veel ette tulnud, kuid elame süveneva majandus-, sotsiaal- ning väärtuskriisi tingimustes. Näiteks Google’i otsing andis koolitulistamise kohta 120 000 eestikeelset ja 23 100 000 ingliskeelset tulemust. Juba üksnes see on piisav põhjus korraldada kooli- ja noortejuhtidele koolitusi, et olla võimalikult varakult ja hästi ette valmistatud.
Helsingi ülikooli aserektor Matti Tikkanen tunnistas Helsingi rahvusvahelisel konverentsil „Violence and Network Society”, et veel mõne aasta eest tundus koolitulistamine ka soomlastele võõras mure. Pärast Jokela ja Kauhajoki tragöödiaid illusioon turvalisest heaoluriigist ja ideaalilähedasest haridussüsteemist purunes. Kui kaua suudame vastu panna? Ilmselged ohumärgid on olemas ja nendele tuleb adekvaatselt reageerida.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.