Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots andis hiljaaegu Eesti Sõjamuuseumis üle vanemohvitseride auastmetunnused ning kaitseväe teenetemärgid. Ta märkis, et „tegemist ei ole juhusliku relvakandjaga, vaid ohvitseriga, kes on läbinud järjest tihenevate sõelade kadalipu ja on korduvalt tõestanud oma akadeemilisi võimekusi, sõjalisi teadmisi, juhtimisoskusi, kehalist vastupidavust ning tahtejõudu ja sisemist distsipliini tegutseda pinge all”.

Selge sõnum — nagu nõutud, on vanemohvitseridel akadeemiline taust ja kõrgharidus ning see on ka loomulik. Järelpärimine kaitseministeeriumisse osa konkreetsete vanemohvitseride kohta andis aga puikleva vastuse. Räägiti kuskil välismaa kõrgkoolides TEENIMISEST ja omandatud kogemuste väärtuslikkusest ja selle võrdsustamisest mingite siinsete arusaamadega.

Tõsiolusid pisut tundvana saatsin sellise vastuse peale uue päringu. Tuli välja, et kaitseministeerium koolitusega ei tegele ja selgust saab hoopis peastaabist. Sealt anti teada, et ohvitseride hariduslikku tausta kommenteerida ei saa. Kõrgharidus kui selline ning selle omamine eriti polevat aga antud ajal üldse oluline, sest need nõuded hakkavad kehtima alles 2012. aastast. Laaneots bluffis?

Kaitsejõud kui mugava molutamise koht

Kaitseministeeriumi 42 riigihankest on 30 väidetavalt ebaseaduslikud. Peastaabis pidi asi veelgi hullem olema. Tõsi, uus kaitseminister Laar tundub asja tõsiselt võtvat — on siseauditi kohta isegi öelnud, et „asja peaks (mitte „ei pea“!) tõsiselt suhtuma“…

Erinevus positiivses suunas oma erakonnakaaslasest Partsist on siiski ilmne. Viimane teatas südamerahuga EAS-is toimunud auditi peale (mille käigus selgus, et vanas vääringus 7 miljardit ekspordiarendamise raha oli korstnasse lennutatud), et audit on pahatahtlik ja sellele pole vaja tähelepanu pöörata.

Nüüd selgub lisaks, et merevägi on samuti tehinguid teinud seadustele vilistades. Iseloomulikum on aga see, et mitte ühelgi juhul ei räägi keegi kellegi personaalsest vastutusest, isegi mitte sümboolselt. Oma väljaütlemistes on maa- ja mereväest lahkunud kasutatud võrdlemisi karme sõnu, selleni välja, et Simm jätkab kaitseväe lammutamist ka kongist, kuhu ta istuma on pandud.

Millega seletada massilist lahkumist mereväest? Palk on siin küll üks vähemolulisi faktoreid. Asi on pigem selles, et noored ja teotahtelised leiavad eest seltskonna, kellele kaitsejõud ei ole enamat kui mugav äraolemise koht, kus saab mõnitada ajateenijaid, postil rahumeeli tina panna ja sõlmida tehinguid, millest auditis juba juttu oli. Kuuldavasti on ka Kaitseuuringute keskus suhteliselt hiljaaegu teinud ülevaate olukorrast just mereväes ja leidnud, et olukord on üsna troostitu. Oleks eeldanud kohe mingeid „orgmeetmeid“, neid aga ei järgnenud ja gürokompassi kaas oli endiselt kasutusel sakkeritaldrikuna.

Oma inimesi ei raiska nii isegi USA

Tahtmist täis noortel läks sellistes tingimustes tuhin ja mereromantika ruttu üle ja võimekamad lahkusid kes kuhu — laevakaitsesse või hoopis kaubalaevastikku. Ühine oli üks — peaasi et minema, välismaale. End juba sissesöönud seltskonnal polnud kahju, vastupidi — troublemakerid võivad minna. Lahkumise põhjustesse pole kuuldavasti keegi süüvinud.

Oma hindamatusse ressurssi — väljaõppinud ja kõrge motivatsiooniga spetsidesse — ei suhtu nii hoolimatult isegi praktiliselt piiramatu inimressursi tingimustes tegutsev USA. Seal on asi selge — oled SF (Special Force), siis oled. Töötad sa SWATis või pead baari, oled ikka SF-na arvel ja selle eest ka tasutakse (hästi). Läheb sind vaja, käid ära ja jätkad oma igapäevasel tööl…

Meie laevad on reeglina kas kai ääres või hoopis kaldale veetud ja on kasutusel kui ühikad (üsna kallis lõbu). Ühe laeva väljasaatmiseks käib kuuldavasti mangumine ja viie laeva pealt saadakse komplekteeritud üks, mis teadmatute patriootiliste memmede ja taatide niiskete silmade all merele lähevad. Madruste väljaõpe käivat reeglina kuival maal — mis asjatundlikku madrust sa sealt loodad! Muide, kunagi pakuti mereväe (!) ohvitseridele osalust laevajuhtide programmi lihtsustatud variandis — et teadke midagigi laeva juhtimisest. Seda ei pidanud keegi vajalikuks…

Mis toimub? Vähemalt need, kes südamega asja kallal, ootavad muutusi.