Andres Raid: Okkaline on rada EL-i õigusruumi
Vaheajal küsisin kannatanute esindajailt, kust nood teavad, et kuritegu kui selline üldse toimunud on. “Prokurör ju ütles,” oli kiire vastus. Teatasin, et mulle kui EV kodanikule ei meeldi selline lähenemine sugugi ja süütuse presumptsiooni järgi oleks vahest targem kuriteo sooritamise või mittesooritamise fakt ikka kohtu otsustada jätta. Oli ilmne, et see ei jõudnud kohale.
Seevastu ilmnes arusaamine veelgi kohutavamas. Mainisin nimelt, et kannatanu esindab ju ka mind. See ei mahtunud aga mingitesse raamidesse, sest ametnike arusaamist pidi on riik võimu sünonüüm ja põhiseaduse esimene paragrahv ei tähenda sellega seoses midagi.
Nõukogudeaegne paradigma partei ja muude juhtorganite üheaegsest ülimuslikkusest ja muust massist (loe: rahvast) kõrgemal seismisest elab rõõmsalt edasi, Karl Genrihovitš, võite rahulik olla, kodanikuühiskonna lõhnagi pole. Siit võib isegi edasi minna: kodanikuühiskonna termini ja mõiste osas pole meil siiani avalikku diskussiooni olnud ning seetõttu pole siingi mingit selgust; isegi sellekohase selguse vajalikkusest kõnelemist on nimetatud tähenärimiseks, intrigeerimiseks, jne.
Aga oli veel midagi, mis vähemalt sama hull. Teadupärast on Eesti Euroopa Liidu liige koos kõigi sealt tulenevate õiguste ja kohustustega, meeldib see meile või mitte. EL-i kohtulahendid pole meile mitte arutlemiseks, vaid täitmiseks, sest vastava kohustuse oleme ju riiklikult enda peale võtnud.
Euroopa Liidu kohtulahendid (jätame siin nimed ja kuupäevad nimetamata, sest räägime põhimõttest) kõnelevad aga paraku täiesti üheselt, et viis ja kuus aastat käinud-kestnud kohtuasjad on ebamõistlikult pikad ja neid võib juba käsitleda piinamisena. Inimlikult on see ka arusaadav — kelle närvikava ikka nii tugev on, et sellele pingele vastu panna. Lisaks veel rahaline külg: ei pea olema kuigi nutikas taipamaks, kui palju see kõik maksma läheb.
Kõnealuses kohtuasjas teatas riiklik süüdistaja, et see kõik võib ju nii olla, aga tema arust on nii, nagu tema õigeks peab, ja EL-i kohtulahendid ei tähenda suurt midagi. Tõsi, siin tuleks teha väike mööndus. Euroopa kohtulahenditega kursisolemine eeldab ei rohkemat ega vähemat kui nendega just “kursis” olemist, isegi mitte täpset tundmist. Kust peab antud juhul sisuliselt sundseisus olev süüdistaja aga need lahendid saama? Tuleb välja, et see ei olegi põhimõtteliselt ja praktiliselt võimalik, sest nad ei ole eesti keeles kättesaadavad.
Tõsi, on mõningaid tõlkeid mõnedest üksikutest asjadest, kuid need ei ole ametlikud ning igaüks võib siin oma tõlke või tõega välja tulla. Eurokohtunik Uno Lõhmus pidi samuti möönma, et asjad pole siin hoolimata töölevõetud tõlkide armeest korras. Ametlikult kehtib EL-is vaid paberkandjal olev ametlik teave, netiversiooni puhul “ei võta komisjon endale vastutust ega mingeid kohustusi sellel lehekõljel oleva teabe suhtes”, veelgi enam: “Netiväljaande teave ei pruugi olla täielik, täpne ja ajakohane.” Autentne on vaid EL-i paberväljaandes avaldatud EL-i õigusakt.
Siit kasvab iseenesest välja küsimus. Igal kodanikul peaks olema võimalus kahtluse korral õiguskuuleka subjektina põõrduda ülimusliku algallika poole, aga seda pole. Seda võimalust pole ka süüdistajal ja kaitsjal — millest peame siis lähtuma?
Euroopa Liidu seadustes valitseb piirangu säte, mis äraseletatult tähendab nelja asja: 1) ta peab olema avaldatud Riigi Teatajas; 2) ta peab olema kirjalik; 3) ta peab olema motiveeritud (eesti keeles põhjendatud); 4) ta peab olema proportsionaalne. Kui üht neist on rikutud, ei saa seadus olla seaduslik.
Meie juhtumi puhul aga ütleb süüdistaja, et 11 aastat kohtuistungit ei ole palju, ehkki EL-i kohus väidab vastupidist. Nüüd tekib küsimus: mille järgi peab inimene käima, kas teadmatuses vaevleva riigiametniku, sisetunde või endatõlgendatud-tõlgitud euroseaduse järgi? Õigusselgus on demokraatliku riigi üks peamisi printsiipe.
Mille pärast kukkus Enron? Väga lihtne. Aktsionäridele valetati nii aktiva kui ka passiva kohta, oodatud tulemused, st kasv ei vastanud ootustele. Süüdlased said teenitud karistuse. Kui näiteks meil kinnitatakse valitsuse tasandil, et kõik on suurepärane, meil läheb ülihästi ja mõne aasta pärast oleme viie maailma rikkaima riigi hulgas, on asi sinnamaani korras, kuni selgub, et nende väidete taustal on mu heas usus ostetud kinnisvara hind kukkunud 25%, ühtäkki olen töötu, haiguse korral on mul võimatu abi saada. On mind petetud? Meie tingimustes on küsimus emotsionaal-retooriline, Euroopas aga juba juriidiline.
Inimväärikus on EL-i viimaste normatiivdokumentide järgi ühiskonna olulisemaid alustalasid. Ülaltoodud asjaoludel on raske oodata, et mu väärikus mulle valelubaduste ja prognooside najal ei kannata. Võtkem aga kohtuprotsess, mis — nagu meiegi näite korral — on kestnud üle kümne aasta. Ja kui lõpuks tuleb lahend, et sind ei karistatagi teo eest, mida sa toime ei pannud? Ühiskonna silmis, olgugi ametlikult rehabiliteerituna, oled ikka ”teame selliseid, sisse rääkis ennast”. Võitsid küll protsessi, kuid kaotasid maine, võimalik, et ka pere, töö, sõbrad ja… usu. Millisest väärikast ja lojaalsest kodanikust me siin enam räägime?
Seega, kust saaks teada, kas meil ikka kehtib mingi omaksvõetud praktika või seadus, mis polegi seaduslik? Äkki siis saabukski see kodanikuühiskonnale omane sidusus, kui ettevõtja näeb maksuametis konsultanti ja abilist, liikleja politseinikus abilist ja kodanik lõpuks ka tegelikult mõistab, et tema ongi see riik ja paragrahv number üks ei seisa põhiseaduses mitte naljapärast.
Tundub, et oleme praegu mingis “üleminekuperioodis” (ehkki president Ilves on väitnud selle perioodi lõppenud olevat). See tähendab muu hulgas ka seda, et riigi- ja munitsipaalametnikel on kuldset vastutamatuse aega veel pisut järel, sellest tuleb võtta maksimum. Ka siin ei ole “tavakodanik” seaduse ees ametnikuga võrdne, seda isegi suisa seadusandlikult.
Nimelt puudub ametnikul administratiivne, isiklik (moraalsest pole mõtet rääkidagi) vastutus valesti, puudulikult või suisa pahatahtlikult (siklikest ambitsioonidest, mugavusest või kiusust lähtuvalt) tehtud otsuste eest. Ametnik võib oma suva järgi hävitada ettevõtte, pere või inimsaatuse ilma isegi kohustuseta vabandada — kognitiivset dissonantsi tunneme me ju kõik ning selle taustal on selline käitumine lihtsalt prognoositav. Euroopas aga võib kodaniku pöördumisele “ebapiisava tähelepanu osutamise” eest pälvida kriminaalvastutuse, seda teavet ei või ju ometi massidesse lasta.
Eesolevad aastad “üleminekuperioodi” seadusruumis toob meile kindlasti veelgi kohtuasju, mille riik (s.o meie, maksumaksjad) kinni maksab. Kujutlege situatsiooni, kus maksma ja oma vigu tunnistama peab hakkama ebapädev, kuritahtlik, laisk või lihtsalt loll ametnik? Aga arvata võib, et varem või hiljem tuleb hakata seda tegema. Kui omad ei oska või ei taha, eks kutsume siis Euroopast, paneme aida taha peksupingi üles, see poleks meil esimene kord. Ükskõik, kui palju sa prügiämbri sisu ka kokku ei tambiks, välja tuleb ta ükskord ikka viia, juhul muidugi, kui sa selle sees elada ei taha.
