Andres Raid: Minister, ära lase end tanki panna!

 (17)
Andres Raid: Minister, ära lase end tanki panna!
Postimees/Scanpix

Riiklik üldhariduskoolide õppekava on dokument, millel on seaduse jõud ja mis kogu selle jõuga teeb teatavaks (tegelikult teevad selle koostajad) selle, mida Eestis elav inimene, kes siin koolis käib, õppima peab. See, et koolis põhiprotsessiks peaks olema noore areng ja kõik muud protsessid peaksid olema sellele allutatud, on veel kaugem tulevik ja praegustele selle dokumendi koostajatele ilmselt tundmatu.

Nagu ka see, et pärast õppimist peaks midagi teadma, midagi oskama, millestki aru saama ja midagi mõistma. Kooli kollektiivile peaks see olema tööjuhendiks, kuid olemasolev tekst on uskumatult pikk ja suuresti arusaamatu ning seetõttu ka kõlbmatu.

Koosneb see dokument kahest osast — üldosast ja ainekavadest, viimases on Eesti keelele ja kirjandusele pühendatud tervelt 81 lehekülge ning seda olukorras, kus emakeele osa õppeprotsessis kogu aeg vähenenud (Goebbels ütles, et kui sa ei taha midagi teha, siis räägi sellest kogu aeg) — emakeel teadupärast ei ole mitte ainult keel, vaid suuresti ka maailmavaade ja ellusuhtumine.

Põhiline vajadus õppekava ümbertegemiseks oli väidetavalt õppurite koormuse vähendamine. Tulemus on paraku hoopis vastupidine — endise 72 kohustusliku kursuse asemel on neid praeguse kava kohaselt 96!

Võõrkeele õppimises õpitakse grammatika reeglid ja termineid enne, kui seda tehakse emakeeles. Bioloogia maht on kasvanud keemia ja füüsika arvel seeetõttu, et lobitöö on kangem ja kogu sisuline kemplemine käib tundide arvu umber, sest just see tekitab koormuse ja see omakorda õpetajate palga.

Mis viimasesse puutub, siis 2009.aasta märtsist, kui koolide rahad nö ühte potti pandi, tegeletakse  põhiliselt õpetajatele palga maksmisega. Õppevara ja vahendite, õpikute ja töövihikute ostmine on jäänud tahaplaanile.

Omatte ooper on õpetajate täiendkoolitus, mida süsteemina enam ei eksisteeri ja selles mõttes on see loomulik, et raha selle jaoks niikuinii ei ole. Ka see “uus õppekava” nõuaks pedagoogide täiendkoolitust ja kõikide muude, suhteliselt segaste tingimuste täitmine võtaks erinevate spetsialistide rehkenduste järgi 2-3 miljardit. Siin on Jürgen Ligile üllatus valmimas…

Kogu see tohuvabaohu on üle kümne astase töö vili, mis on nõudnud miljoneid. Tulemust pole ja selles protsessis osalejate kinnitusel pole resultaat tähtis, nimelt keskendutakse protsessile ja selle käigus õpitakse ka ise…

Uue kava kohaselt on koolil kohustus pakkuda 50 kursust valikaineid — on õpilasi või mitte, see ei loe. Kontroll tuleb, siis peab kõik see vahendipark olema ette näidata, lisaks tuleb leida 11 kursust kooli omapära ja piirkondliku eripära rõhutamiseks — seega Setus pitsid, kala vinnutamine ja õllepruulimine Saaremaal ja miks mitte kaevuritöö põhialused Ida-Virumaal.

Aga kohati tundub, et sisu kui selline pole oluline ja maksab vaid koostatud juhendi maht. Nii näiteks peab sisemisest lõimingust kirjutama maksimaalselt 1 lehekülje, üldpädevusi 0,5 lehekülge…

Oluline on õpikeskkond — “Esitatakse konkreetsed nõuded füüsilisele õpikeskkonnale (õppevahendid ja muu õppematerjal, aga mitte õpikud ja üldised vahendid nagu arvuti ja dataprojektor), mis igal juhul on vajalik õpitulemuste saavutamiseks.

Õpikeskkonna juures ei esitata kirjeldavat/selgitavat teksti. Kui õpikeskkonda puudutavat ei ole vaja sätestada, siis õpikeskkonna osa ainekavas puudub”. Saaage sellest aru, kuidas soovite. Õppur ise aga on juba 13aastaselt noor, kes “oskab rakendada teaduslikke seisukohti, mõtleb süsteemselt loovalt ja kriitiliselt (gümnaasiumis pole enam süsteemselt “õnneks” vaja mõelda, piisab “kriitlisest mõtlemisest mistahes probleemi üle otsustamiseks””. Süsteemne mõtlemine kuluks ka õppekava autoritele endilegi ära, sest nende meelest oskab sama noor  hinnata heatasemelist kunsti, oskab oma loomingus käsitseda töövahendeid, tehnikaid ja materjale…

See, et mõõdulinti või saagi või haamrit võiks osata ka siis, kui parasjagu loomingulist indu peal ei ole, pole ette nähtud. Juba põhikoolis hakkab noor tegelema elukestva õppe ja karjääri planeerimisega ning “tajub ja teadvustab ümbritsevat teabekeskkonda, suudab seda kriitiliselt analüüsida ning toimida selles oma eesmärkide ja ühiskonnas omaksvõetud kommunikatsioonieetika järgi”.

Loe veel

Kuidas see praktikas välja näeb ja mida see konstruktsioon tähendab, on selgusetu, kuid selles mõttes andeksantav, et selgus pole selle kava koostajatele just esmase tähtsusega. Samas — kui resultaat ja tõepoolest ülimalt vajalik uus õppekava polegi eesmark, vaid protsessi ilu koos saadavate miljonitega on olulisemad, siis on kõik JOKK. Kunagi öeldi, et asjaga on JOKK pisut teises tähenduses.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare