Andres Raid: Miks Hodorkovski meile äkki nii kalliks muutus?

 (190)
Andres Raid: Miks Hodorkovski meile äkki nii kalliks muutus?
RIANovosti

Me armastame müüte, nende lõhkujaid pole meil kunagi sallitud. Küsige tuttava tallinlase käest, kus on Islandi väljak? Välisministeeriumi ees – nii kõlab automaatne ja esmapilgul õige vastus.

Minge aga ja vaadake – aadress (välisministeerium – Islandi väljak 1) on, teadmine ja veendumus on – mida aga pole, see on väljak ise. Ja isegi siis, kui silmaga on näha, et väljakut kui sellist füüsiliselt ei eksisteeri, ei olda nõus seda kivinenud arusaama muutma – no ei ole, aga on ju ometi…

Sama võib täheldada pea alati, kui juttu tuleb Mihhail Hodorkovskist. Keegi ei tea ega mäleta, mis juhtus või mille alusel ta süüdi mõisteti, kuid üks on kõigile selge – süütule tehakse ülekohut ja teda tuleb tema õiglases võitluses aidata.

Mis siis juhtus?

Nõukogude riik lagunes koos samanimelise võimuga. Jeffrey David Sachs hindas vastavalt Chicago doktriinile asjaolud üle ja lubas Boriss Jeltsinile kõigi oma turgude eest 50 miljardit, sinna kuulusid ka loodusressursid. Kohalik turg lastigi põhja, välismaised suurtulijad olid valmis, kuid otsustati, et 50 on „joodikust klounile“ (Naomi Klein 2007.) liiga palju – aitab 20 miljardist küll. Reaktsioon oli ootamatu – Jeltsin näitas oma oligarhide toel ja õhutusel läänele trääsa.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et siin tuli oligarhidel järsku rahvas meelde ja just rahva toetusega apelleerides oli võimalik läänele näidata, et midagi pole teha, rahvas ei taha oma kuidagi ära anda! Mängu toodi Putin, kes sama manipulatsiooni jätkas, tõstes rahva eneseteadvust ning arendades samas meeletult sõjamasinat ja see käik osutus edukaks. Ometi oli oma oligarhide seas rahvuslikus mõttes reetureid, kes olid valmis šokidoktriini lege artis Venemaal ikka käivitama, nende hulka kuulus ka Hodorkovski.

1993. aastal avas Moskvas oma esinduse Carnegie fond, tema põhirolliks oli Jeltsini nõustamine suuremate riigiettevõtete erastamises, sama fond lõi ka „50 klubi“, mis ühendas 50 suurema transkontinentaalse ettevõtte juhti, mis tegutsesid juba Ladina-Ameerikas. Venemaal sobisid nii Jegor Gaidar kui ka juba nimetatud Hodorkovski.

Hodorkovski vahistati vahetult pärast seda, kui ta oli USA-s 14. Juuli 2003.aastal kohtunud Dick Cheneyga. Tuntud analüütik Engdahli arvates polnud see sugugi juhus, sest just kohtumisel Cheneyga alustas Hodorkovski Exxon Mobil`i ja Chevron Texacoga (muide, Condoleeca Rice`i endine kompanii) nende osaluse kohta Jukoses ja mille kohaselt oleksid nood saanud 25-40% osaluse Jukoses. See oleks tähendanud aga õige mitut asja. Esiteks oleks see vägev kaitseallianss maailma kahtlemata väga mõjukate persoonide poolt Hodorkovskile eluaegse elukindlustuse vähemalt Putini ja tema valitsuse eest. Teiseks oleks olnud selge, et läbi ametlikule Washingtonile ülilähedaste persoonide huvide oleks seal olnud permanentne ja tõhus hoob kõikide Venemaa tulevaste naftatehingute mõjutamiseks kuni vetoõiguseni välja.

Hodorkovski arreteeriti vaevalt neli nädalat enne Venemaa Duuma valimisi (Parlamendi alamkotta), kuhu tal oli õnnestunud osta tänu praktiliselt piiramatutele vahenditele ja nõrgale järelvalvele enamuse hääled. Kontroll Duuma üle oli esimeseks sammuks teel, mis pidi viima Vladimir Putini vastaskandidaadi toolile aasta pärast toimuvatel valimistel ja võit Duumas oleks andnud ainulaadse võimaluse muuta valimisseadust enda huvides.

Ülioluline on seegi, et ta oleks saanud ka ettevalmistatavat loodusressursside seadust, sest esitatud versioonis ei oleks selle kohaselt ei Jukos ega teised erafirmad saanud luba kontrollida loodusvarasid, mis asuvad maa all ja rajada oma torujuhtmeid riiklikest sõltumatult. Hodorkovski lihtsalt murdis oligarhide poolt Putinile antud lubadust selles, kus Putin lubas säilitada oligarhidel nende poolt pea alati ebaseaduslikult kokkuaetud varandused juhul, kui nood loobuvad poliitikas osalemast ja toovad tagasi osa Venemaalt varastatud ja välismaale smuugeldatud rahast. Kõige mõjukama oligarhina oli Hodorkovski just selle protsessi üsna värvikaks indikaatoriks, missugust ja kelle mängu taheti mängida.

Loe veel

Mis meil selle kõigega pistmist on ja missuguse konnasilma peale meie varba astuti, et meil häälekalt varjundeid nägemata Venemaa oligarhis südamesõpra ja saatusekaaslast nähakse? (Meil läks ju kogu protsess suuresti tollesama Sachsi juhtimisel tõrgeteta!) Ekspertidena esinevad propagandistid mudivad meie argiteadvust aga just selles suunas – miks? Aga tähtis on mitte inimene, kes taas kohtus süüdi mõisteti, vaid tema ümber tekitatud müüt. Meil läks kõik ju libedalt – Rootsi pangad, Prantsuse jäätmekäitlus, Soome leivakesed…

On äkki kellelgi ülevaadet, palju meie maast koos loodusvaradega nüüd juba ka füüsiliselt teab-kellele kuulub?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare