Andres Raid: Kommunism hukka mõista!?

Viimase aja suuremat sorti ettevõtmisi on meil “kommunismi” hukkamõistmine. Kõlab ilusasti, ent sisusse süüvides täiesti tühi ettevõtmine. Kuigi motiivina on ehk arusaadavgi teatud ringkondade ja isikute soov distantseerida end minevikulistest sidemetest.

Kommunismi ei ehitatud kuskil valmis. Olematut hukka mõista või heaks kiita pole just eriti nutikas tegevus. Iseasi oleks hukka mõista mõne konkreetse maa kompartei üks või teine tegevus. Ülioluline on mõista, et halbade tegude toimepanijaiks pole kunagi olnud mõni -ism, vaid ikkagi konkreetsed isikud.

Kompartei kui sellise hukkamõistmine tõstataks küsimuse hukkamõistjate enda seosest hukkamõistetavaga, ja see oleks ebamugav. Samas tegutsevad siinsamas Euroopaski mitmel pool edasi legaalsed komparteid. Samas, sümboolne, mitte millekski kohustav ja indulgentsi kaasproduktina võimaldav hukkamõistuakt oleks saavutuse pähe väljapakutuna võrdlemisi meelitav.

Lennart Meri toonitas terrorismivastasest võitlusest kõneldes korduvalt, et -ismidega sõdida pole mõtet — neid saa saa kohtusse tuua ega häbiposti naelutada. Igasuguste -istidega on aga hoopis vastupidine lugu. Natsism (selle olemasolus ei kahtle vist küll keegi) mõisteti teadupärast ka hukka, kuid süüpingis istusid ikkagi konkreetsed isikud konkreetsete tegude eest.

Ka Mart Niklus on korduvalt juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et praegune kommunismi hukkamõistmise kampaania paneb suuresti märgist mööda. Kui endised repressiivaparaadi töötajad jätkavad aastaid tagasi alustatut ja nende tegevusele ei kavatsegi anda ei õiguslikku ega kõlbelist hinnangut, siis ei muutu midagi.

Mida siis teha ja kuidas toimida? Kas hukka mõista teaduslik kommunism kui teooria? Selleks oleks vaja teadlasi, kes teooria olemuse pulkadeks lahti võtavad ning lahangu tulemused kiretult, rahvusvaheliselt aktsepteeritaval viisil välja toovad. Selleks peaks aga poe mõneks ajaks kinni panema ning aknale paigutatud silt “Inventuur” peaks kõigile kaugele näha olema.

Sellisel juhul ei peaks tulemuseks olema mitte niivõrd hinnanguline hukkamõistmine, vaid teooria absurdsuse või paikapidamatuse teaduslik põhjendus. Loosungeid peaks asendama konkreetsus.

Alati võib esitada küsimuse: “Härrased, mõistsite hukka, kuid mida te selle asemel välja pakute?” Vastus sellele peaks olema tasemel, mis pisut vastuvõetavam, kui meil laialt kasutusel olev “Ise oled loll”.

Teiseks peaks olema võimalik hukka mõista sellest teooriast johtuv sotsiaalne praktika ja kolmandaks tuleks anda õiguslik ja kõlbeline hinnang võimukandjatele, kes viisid ellu seda sotsiaalset praktikat, mille vaimseid ja füüsilisi vilju oleme sunnitud nautima tänaseni.

Seega, ühest küljest oleks vaja anda juriidiline hinnang, kuid see vajab täpset ja põhjalikku tõestust, ning teisalt vajame kõlbelist hinnangut. Muide, 1935. aastal toimunud rahvusliku kasvatuse II kongressil peeti Eestis valitsevaks kolme autoriteeti: teadust, ristiusku ja kommunismi, kusjuures viimatinimetatu ülesandena nähti “kosmopoliitilise sotsiaaalse ühiskonna organiseerimist”.

Aga kõlbeliselt ükskõikne ei saa anda kõlbelist hinnangut. Meie ühiskond on nimelt kõlbeliselt võrdlemisi indiferentne. Põhimõtteid asendab eeskätt pragmatism (õige on see, mis parasjagu kasulik). Seisukohtade erisuses on raske saavutada konsensust, veelgi raskem on seda aktsepteeritaval moel põhjendada.

Ja nii olemegi olukorras, et nüüd, kus meil oleks šanss esitada tervele maailmale argumenteeritud, teaduslikult tõestatud ja praktikaga kinnitatud kommunismi anamnees, kõlavad ikka pelgad üleskutsed ja loosungid.

Kust õppida? Saksamaa kogemus on esimene, mis meelde tuleb.