Andres Langemets: kasvamine eeldab ka kasvatatava tahet
Õpetamine õpetamiseks – kool on koht, kus meie lapsi ka kasvatatakse. Mida see sõna tegelikult tähendab, pole kerge ära seletada. Kooli (aga tänapäeval juba ka lasteaia) jaoks tähendab see esmajoones noore hinge sotsialiseerimist ja distsipliiniga harjutamist. Distsipliini on vaja esijoones selleks, et mingit õppetööd üldse organiseerida. Kahjuks kipub kasvatamine paljudel juhtudel just distsipliiniga piirdumagi. Seesugust lihtsustatud „kasvatamist” harrastatakse ka paljudes kodudes. Sest on ju väljendid „hästikasvatatud” ja „kasvatamatu”, mis tähendavad peamiselt inimese oskust järgida nn käitumisreegleid.
Nelja lapse vanemana võin siiski öelda, et mul pole eriti õnnestunud ühtki neist kasvatada. Laps on juba alguses nii valmis, sihuke ristkülikukujuline laud, mille nurki võid sa mingi kasvatusega ümardada, peamiselt selleks, et end ise sinna vastu ära ei lööks – kõik muu on algusest peale olemas. Kasvatada saab eeskuju ja vestlusega, seda küll. Tänapäeval kasvavad lapsed ise, sõprade ja arvutisuhtluse abil, ning vanemad ei saa enamasti paljust arugi.
Ajad muutuvad
Pikki sajandeid kasvatati meie vanavanemaid sõnakuulelikeks ja jumalakartlikeks, isegi mitte riigikodanikeks, vaid ühiskonna „kasvatatud” liikmeteks. Rahvusliku ärkamise ajal lisandus eestluse kui rahvusliku omaduse kasvatamine. Isegi sedavõrd, et nooreestlased tulid välja ettepanekuga kasvada ka eurooplasteks. Mida iganes nad selle all mõtlesid, ei tea. Tänapäeval pole meil midagi sellist enam vaja. Esimese iseseisvuse ajal toonitati ka rahvuslikku kasvatust ja vaieldi usuõpetuse üle. Need on vanad ajad ning praegu pole meil internatsionaalses globaliseeruvas maailmas enam mingit erilist võimalust selle suure paja ühes servas keeta oma enesekohast rahvuslikku suppi. Ja kas see nii omapärane olekski, kokku laenatud kõik, nagu rõhutavad enesekolonisatsiooni teoreetikud.
Kelleks me oma lapsi kasvatame? Käitumisreeglite järgijateks, seda küll, aga need reeglidki on palju muutunud. Sõnakuulelikkus ja jumalakartlikkus on ammu moest läinud. Sovetiajal kasvatati isegi täiskasvanuid – ikka nõukogude inimesteks ja kommunismiehitajateks. Aga kes siis kasvas selleks? Eriti vist mitte keegi. Totalitaarne ühiskond oli väga pedagoogiline, isegi vangilaagreid nimetati töö- ja kasvatuslaagriteks.
Vabakasvatus ideena on suhteliselt mõttetu, õigem oleks öelda, et kasvatusest ja seega ka vastutusest loobumine. Aga päris nii see ka ei ole. Vabalt saab inimest kasvatada suhtlemise, eeskuju ja võrdväärsuse abil. Tänapäeva nuhtlus on igasugu uued meediad, mis viivad suhtlemise äärmiselt impersonaalseks. Olen kogenud seda õppejõuna töötades. Omaenese õppejõudude räägitud loengud kipuvad juba ununema, aga need inimesed, professorid ja dotsendid, kellega sai suheldud, mitte kunagi. Nüüd käib suhtlemine meilide ja muu kraami abil, isiklikud kontaktid muudkui hõrenevad. Lihtsa infovahetusega ei kaasne enam midagi niisugust, mida võiks nimetada isiksuslikuks kasvatuseks, kui seesugust ongi. Aga enda pealt tean, et on olnud.
Laps tahab kasvada
Kasvatus kaob, kui inimesed enam ei kontakteeru isiklikult. Loomulikult kannavad ka igasugused teadmised endas edasi kasvatusosist. Näiteks kirjanduse kaudu ei saa ju mingeid eksaktseid hädavajalikke teadmisi, küll aga ilmekaid elueeskujusid, tundekultuuri – seega ikkagi peamiselt kasvatust. Sama lugu muusika- ja kunstiõpetusega. Meid sunnitakse harjuma kultuuri ja mõtlemisega ning see vist ongi kasvatuse mõte.
Kelleks me oma järelpõlve kasvatada tahame? Kas endasarnasteks, nagu loomulik? Arvatavasti tahame neid näha veelgi parematena. Aga milles?
Tarkuses, aususes, südamesoojuses, seda küll, aga peale kipub jääma muu: nutikus, edukus, osavus, võib-olla isegi agressiivsus. Kõik see, mida eelmises ühiskonnas päriselt realiseerida ei saanud. Tagasihoidlikkus ei ole moes, kuigi võiks veel ollagi. Rahast sai liiga kiiresti religioon, unustati, et raha on vaid majandusvahend, millega pole hingehädas midagi peale hakata – uued kingad või auto ei too kaotatud armastust või mõttekaaslast tagasi.
„Väikese printsi” rebane ütles Printsile, et taltsuta mind. Mis tähendab, et kasvatamine eeldab ka kasvatatava tahet, soovi kasvada. Temagi peab teadma, kelleks võib kasvades saada ja kes elus olla. Seda kõike saab lapsele juba varakult ka otse öelda. Nad saavad aru, nagu oma ühe lapselapse pealt võin kinnitada. Kasvatusest võiks õpetamise kõrval rohkemgi juttu teha.
