Andres Keevallik: Kehv haritus tuleneb puudulikest õppetoetustest
austatud president Rüütel, austatud Riigikogu esimees proua Ergma, austatud ministrid, väga austatud Tallinna linnapea, kolleegid rektorid, daamid ja härrad!
Seistes täna siin Teie ees, valdab mind üks suur ja omamoodi raske tunne — vastutus. Vastutus oma Alma Materi, tema töötajate, üliõpilaste, vilistlaste ees, aga veelgi laiemalt — vastutus oma rahva ees. Sest on ju ülikoolide ülimaks sihiks teenida oma rahvast. Eesti Vabariigi eakaaslane, meie ainuke tehnikaülikool on seda läbi aastakümnete teinud väärikalt ja ausalt.
Me anname endale selgelt aru, et tänasel päeval, tänases majandusolukorras vaadatakse meie poole võib-olla et isegi lootusrikkamalt kui kunagi varem. Meie majandus vajab uut hingamist, struktuurseid muutusi teadmistemahukama tootmise suunas, innovatiivsust ja julget pealehakkamist. Meilt oodatakse paremaid insenere, spetsialiste. Meilt oodatakse, et meie teadus toetaks tugevamalt meie majandusarengut, avaks selleks uusi võimalusi. Me oleme valmis pakkuma oma ülikooli mitmekülgset kompetentsi ühiskonna ees seisvate aktuaalsete majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
Sel aastal võtame vastu 3500 uut üliõpilast. Loodetavasti kaitstakse meil sel aastal üle 70 doktoritöö, mis oleks meie ülikooli ajaloo parim tulemus.
Käsitledes meie ülikooli arenguvõimalusi olen rõhutanud märksõnade kombinatsiooni: kvaliteet, efektiivsus, stabiilsus. Julgen arvata, et need on tänasel päeval kohased ka meie kõrgharidussüsteemile tervikuna.
Meie ülikooliharidus ja-teadus said uue iseseisvusaja algaastatel tugeva vundamendi kahe väga olulise poliitilise otsuse näol — ülikoolid said avalik-õigusliku asutuse staatuse ja sellega kaasnenud laialdase autonoomia ning enamik Teaduste Akadeemia instituute toodi ülikoolide alluvusse. Need riigimehelikult targad ja ratsionaalsed otsused on leidnud järgimist mitmetes riikides. Ent autonoomia tähendab ka vastutust, sotsiaalset vastutust, mida meie ülikoolid on üldjuhul ka väärikalt kandnud. Miinuspoolele tuleks kanda aga see, et meie Ülikooliseaduse teatavast liberaalsusest tingitud väärarenguid korrigeerime me veel tänagi.
Tehnikaülikoolil on seljataha jäämas edukas kümnend, millele on kaasa aidanud esialgselt soodne majanduskeskkond ning EL-i struktuurivahendite edukas hankimine ja otstarbekas kasutamine. Andku lugupeetud kolleegid teistest ülikoolidest mulle andeks kui ma eksin, öeldes, et meie arengudünaamika on olnud parimaid Eestis. Siit annabki seada uusi kõrgemaid sihte, mida me oma arengukavas aastateks 2010-2015 kindlasti ka teeme. Märksõnadeks muuhulgas teadusülikool, üliõpilassõbralik ülikool, ettevõtlik ülikool, rahvusvahelistuv ülikool.
Loomulikult sõltub palju sellest, mida on meie riik võimeline ja valmis panustama teadus-arendustegevuse ja ülikoolihariduse arengusse. Meil on muljetavaldav kõrgharidusstrateegia ja tema rakendusplaan, ent osati arusaadavatel objektiivsetel põhjustel pole seda suudetud järgida. Tahaks väga loota, et majandusolukorra paranedes on kõrgharidus riigi kõrgeimate prioriteetide seas ja lubatu saab teoks. Pean silmas üliõpilaskoha baasmaksumust, RKT-d ja sellega seotud amortisatsioonikomponenti, stipendiume loodus-, täppis ja tehnikaalade üliõpilastele jne. Ülikoolide riiklikku rahastamist tuleb otsustavalt tõsta. Tõde on selles, et hea haridus ei ole odav. Harimatus aga läheks riigile veel kallimaks maksma.
Eraldi tahaks aga peatuda üliõpilaste sotsiaalsetel garantiidel ja õpitoetustel. Põlvest- põlve oleme me Eestis pidanud hariduse saamiseks pingutama ja vaeva nägema. Oma suguvõsa näiteks tuues tean, et isa pidi ennesõjaaegses Tartu Ülikoolis toimetulekuks majast majja käies kartuleid müügiks pakkuma, kusjuures ta oli ainuke pere kuuest lapsest, kes sellist haridust endale lubada sai. Kõige kiuste jõudis ta Eesti Vabariigi stipendiaadina õppima Uppsalasse. Minul kogunes ülikooli lõpuks seitse suve maaparandaja ja ehitaja staaži, ent semestri ajal ma töötama ei pidanud. Ka minu tütred on saanud ülikoolis pühenduda õppimisele. See aga, et üle 60% tänase Eesti üliõpilastest on sisuliselt sunnitud õppimise kõrvalt töötama ja et ainult 15% neist saavad tagasihoidlikke õppetoetusi, ei tee au meie riigile. Siit tuleb otsida ka suure väljalangevuse ning kohati ilmneva ebakvaliteetse harituse peamisi põhjusi.
Riigi tasemel haridus- ja teadusprobleemide lahendamisel, parima võimaliku kvaliteedi saavutamisel on ülioluline meie ülikoolide tihedam ja koordineeritum koostöö. Konsolideerumine meie kõrgharidusmaastikul peab kindlasti jätkuma! Haridus- ja teadusministeeriumis võetud suunda ühisõppekavadele, koostööle doktorikoolides, tehnoloogia arenduskeskustes ning teaduse tippkeskustes tuleb igati tervitada. Meil on sisukas koostöö mitmete ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega. Eriti tahaks rõhutada hästiedenevat koostööd Tartu Ülikooliga, keda peame oma strateegiliseks partneriks. Hästi edeneb meil koostöö Eesti Kunstiakadeemiaga arhitektuuri ja disaini suundadel. Perspektiivseks suunaks on ühisõppekavade arendamine välisriikide ülikoolidega — esimesed sammud on siin juba astutud.
Meid on kritiseeritud selles, et oleme “pehmete ” erialade suunas liialt kaldu. Minu vastus on, et pean meil teadlikult väljakujundatud struktuuri igati otstarbekaks. Rõhutame seejuures, et oleme Eesti ainus tehnikaülikool, millest tuleneb loomulikult eriline vastutus. Ent see ei tähenda kindlasti mitte teiste valdkondade alatähtsustamist. Oleme seisukohal, et koostööst tehnika ja tehnoloogia, loodus- ja täppisteaduste, majandus- ja sotsiaalteaduste vahel tuleks kujundada meie konkurentsieelis. Muuseas, niisuguse kooslusega ülikoole nagu meie, on hakatud nimetama kaasaegseteks ehk modernseteks ülikoolideks.
Täiendavaid võimalusi meie õppe- ja teadustöö kvaliteedi parandamiseks näeme “piiriülese” koostöö edendamises ka ülikooli enda sees. On meil ju 8 teaduskonda, 5 teadusasutust ja 4 kolledžit. Isegi teaduskondade sees saab ressursse paremini kasutada. Kavatseme tegelda tõsisemalt õppekavade ökonoomikaga ja liikuda õppekavade arvu vähendamise suunas. Kaalume tõsiselt võimalust eliitrühmade moodustamiseks võimekatest ja motiveeritud üliõpilastest, kes saaksid süvendatud teoreetilist ettevalmistust tulevast akadeemilist karjääri silmas pidades. Olen veendunud, et see võimaldab meil parandada ka doktoriõppe efektiivsust. Meie ülikooli mainekad teadustulemused peaksid olema oluliseks motiiviks, mis tooks siia õppima gümnaasiumi lõpetajate paremikku.
Olulist osa õpetamise ja teaduse kvaliteedi kindlustamisel Eestis, aga ka haridusmaastiku korrastamisel on edendanud meie ülikoolidevaheline kvaliteedilepe. Kuid ilmselt on saabunud aeg teha ka siin korrektiive. Seda enam, et osa selle sätteid on juba viidud Ülikooliseadusse. Olen seisukohal, et meie kvaliteedihindamise kriteeriumid on ikkagi ülepingutatult bibliomeetriakesksed. Olen nõus kolleeg Alar Karisega, kes on öelnud: “Õppejõudude valimisel tuleb lisaks teadustulemustele suuremal määral arvestada õpetamist”. Tõepoolest — rohkem tuleks õppejõudude atesteerimisel ja valimisel arvestada nende panust emakeelse õppekirjanduse ja monograafiate koostamisel ning oma teadusvaldkonna populariseerimisel ühiskonnas laiemalt. Üha enam tuleks väärtustada uute teadmiste vahendamist, teadmiste ja tehnoloogiate siiret, sest meie endi loodud teadmiste hulk jääb maailma mastaabis ikkagi kaduvväikeseks.
Teadus-arendustegevuse juhtimise juurde tulles tuleb tunnistada, et TAN-i roll on lubamatult nõrk. On tekkinud suured disproportsioonid erinevate teadusvaldkondade rahastamisel, paigast on ära ka alus-ja rakendusuuringute suhe. Erinevate ministeeriumide teadus-ja arendustegevus vajaks paremat koordineerimist. Ei saa leppida olukorraga, kus mitmed riigi majandusarengu mõttes olulised teadusvaldkonnad on “näljapajukil”. Ümberkujundamisel on riigi teadus-arenduse rahastamise süsteem. Tahaks loota, et rakendatakse teadusvaldkonniti mõnevõrra erinevaid kvaliteedikriteeriume ja et TAN võtab endale ülesande kujundada mõistlikud proportsioonid erinevate teadusvaldkondade vahel. Hiljuti lõppenud nn. teaduse teekaardi konkursil, kus sisuliselt valiti meie teadusprioriteete pikemaks perioodiks, jäid tehnikateadused kaardilt hoopiski välja. Vaevalt saab seda pidada kaugelenägelikuks teaduspoliitikaks. Huvitav, millele hakkab baseeruma meie tulevane majanduskasv?
Meie ülikooli üks olulisemaid arengusuundi algaval perioodil on rahvusvahelistumine. Tänase päeva seisuga on meil 650 välistudengit ning 70 välisteadurit-õppejõudu. Need arvud kasvavad kiiresti, sellest õppeaastast on meil juures üle 150 välisüliõpilase. Meie ingliskeelsete õppekavade arv läheneb 20-le.
Tehnikaülikool toetab jätkuvalt riigi regionaalarengut läbi oma kolledžite ja loodetavasti nende baasil loodavate kompetentsikeskuste. Me tihendame koostööd omavalitsustega, seejuures Tallinna linnaga, meie suurima partneriga. Tallinna suurima ülikoolina vastutame me mitmeski mõttes meie pealinna hea käekäigu eest, linna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise eest. Tallinna linnaga oleme partnerid ka Tallinna Teaduspargis, kus on lähiaastatel oodata uusi suuri arenguid. Muuseas, nimetus Tallinna Tehnopol tähendab nüüdsest meie ja Tallinna Teaduspargi ühendust.
Jätkub meie ehitusprogramm veel mitmete hoonete renoveerimise ja ehitamisega. Tahame käivitada nn. „Smart grid“ projekti, mis võimaldaks kaasajastada meie energiasüsteemid.
Lõpetades tahan rõhutada meie ülikoolipere — õppejõudude, teadurite, üliõpilaste, tugistruktuuri töötajate, vilistlaste, emeriitprofessorite ja -dotsentide suurt ühtekuuluvustunnet. Mulle eelmine kord ametiraha kaela pannud akadeemik Boris Tamm ütles tookord oma pöördumises, et hoidkem seda tunnet „nagu oma silmatera“.
Saatku meid vastastikune hoolivus ja oma Alma Materi vaimu — „rauakooli vaimu“ tunnetus! Väärtustagem loovust, pühendumust ja usaldusväärsust — need on meie põhiväärtused!
Lõpetuseks tahan ma avaldada tunnustust ka ametist lahkuvale rektorile professor Peep Sürjele, samuti tahaksin tänada meie teadusprorektorit professor Rein Vaikmäed meeldiva ja konstruktiivse koostöö eest."
