Andres Kask: Ise sünnime, ise tapame, ise kraabime endale mulla peale…

Mis värk selle Eesti rahvaga siis nüüd on? Joovad, suitsetavad, peksavad teineteist halastamatult, põgenevad välismaale, on ebakultuursed ja ükskõiksed, tapavad ennast ja vahel ka teisi ning ei taha kuidagi oma järelkasvule mõelda. Naabrist peab olema parem ja rohkem tuleks pärleid püüda ning ilusam välja näha! Kas pole tuttav, kallid kaasmaalased?

Vähemasti nii kujutatakse viimasel ajal üsna tihi Eesti rahvast ja meie jaoks olulisi teemasid meedias ja avalikus pildis. Peab tunnistama, et kui kõik need „süüdistused” ja pseudoprobleemid kokku arvata ja kõrvutada, tuleb ikka üsna must pilt ette.

Päris hirm tuleb peale sellise rahva keskel elada. Kuhu on jäänud kultuur, vaimsus ja aated, mille peale kogu rahvuslus ja selle areng toetuma peaks? Need sõnadki toovad noortes esile naerupahvakaid ning sõnadena on nad muutunud marginaalseteks. Kas Pärdid, Arrakud, Järvid ja teised kultuuri ning vaimuinimesed suudavad vedada seda vankit, millel istuvad rullnokad, hunnik muulasi ja rahvastikust järjest suuremat kaalu kandvad pensionärid?

Ega vist lõputult ei suuda. Samas pole mul grammigi kahtlust, et just need inimesed põhinedes oma aadetele ja suurtele tegudele on kindlasti kordades rohkem mures eesti rahva püsimajäämise pärast, kui näiteks mõni ametnik rahvastikuministri büroos.

Millega need inimesed seal büroos küll õieti tegelevad? Millega tegelevad kõik need inimesed, kes on riigitüüri juures ja ka need, kes on rahva poolt valitud või ka näiteks palutud kandidaadiks riigipea toolile? Kui isegi presidendikandiaatide ridadest ainult üks — Jaan Männik, tundis ETV presidendikandidaatide debatis esinedes muret meie rahva peamise probleemi vastu — kuidas siin maanurgas püsima jääda, on minu meelest üsnagi sümboolne iseloomustamaks praegust valdavat hoiakut.

Teistel kandidaatidel jätkus küllaga saateaega vaid riikluse olemusest jahumiseks, eneseupitamiseks ja oma viimati lotletud raamatute korduvaks üleslugemiseks. Ja vaene Männik jäigi selles saates hüüdjaks hääleks kõrbes, suutmata kaastata teisi kandidaate sisulisse debatti ning oles sunnitud seetõttu vaid kordama probleemi tõsidust.

Kus on kampaaniad, mis tõstaksid eestluseks olemise populaarsust, kus on hüved ja meetmed, mis aitaksid noortel peredel raha poolt valgustatud ajastus ellu jääda ja järelkasvule mõelda? Tean juba istuva (väga rahulikult ja ennast pea-aegu liigutamata istuva) valitsuse vastust — emapalk on see võluvits, sest iibe nõrk kõver olla juba kergelt suuna ülespidi vedanud. Hea mõte iseenesest see emapalk aga vaevalt, et ta nüüd imerohuna meid kõiki päästaks. Kui sündimuskõver samamoodi üliaeglaselt ja vaevarikkalt oma suunda tõstab, siis jõuab me sugu enne maha surra ja välja rännata, kui meid vajalikul määral juurde sünnib.

Vaja oleks turbomeetodit. Õieti kopleksset visiooni ja tegevuskava, mis päästaks meid väljasuremisest. Ja istugu siis koos kümned teadlased ja demograafid, majandusasjatundjad ja advokaadid. See on riikliku tähtsusega küsimus ja praeguses valitsuse poolt kasutatavas rahapajas ei peaks küll puudust tulema kodumaa parimate poegade palkamiseks isamaa hüvanguks. See on tahtmise küsimus. See on tarkuse küsimus. Kui meil oli nutikust ennast vabaks laulda ja suurt karu ninapidi vedada, olgu nüüd ka aru oma püsimajäämisse investeerida ja selle teemaga süvenenult tegeleda.

Realistid ütlevad, et varem või hiljem seguneb nii väike rahvas suurrahvastega ja meie lõpp ei ole üldse mingi küsimus. Küsimus on kui kauaks meid veel jagub? Kas 50, 100 või 150 aastat. Enamat vist ei venitaks kuidagi välja. See on ajastu märk. Ajastu, mil segunevad keeled, rahvad ja riigid. Kaduvad riigipiirid ja liikumispiirangud ning oskus kiiresti kohaneda ja rääkida igas riigis rahvusvaheliselt kasutatavaid keeli, soodustavad inimeste liikumist ja paljud lihtsalt ei leia põhjust oma koju tagasipöördumiseks.

Mis peaks neid siia tagasi tooma? Kas Pärt ja Arrak oleksid need põhjused? Ma ei usu. Küll aga keel ja kultuur, mis meile nii ainuomane. Alles välismaal olles saad aimu sellest, mis siin kodus tundub nii tavaline ja tähtsusetu. Kui ka see kaob, pole mingit vahet, kus oma elunatukest ära elada. Euroopa, me ühine kodu ju suur ja lai.

Aga veel vähem usun ma sellesse niisama ninanokkimisse ja kätelaiutamisse ning oma saatusega leppimisse. Olgu! Kui see on paratamatus ja meie rahva möödapääsmatu saatus, siis peame me sellega ka leppima. Kuhu jääb aga eestlaste uhkus? Nimetame seda kasvõi uhkuseks surra välja plaani järgi ja teadmisega, et meie rahva juhid ja me ise oleme teinud kõik endast oleneva, et see väljasuremine toimuks võimalikult valutult, võimalikult pika aja pärast ning väärikalt.

Lihtsalt niisama asjal minnalaskmine oleks kuritegelik ja kui valitsejad midagi ette ei võta, siis vaevalt ka lihtrahvas seda probleemi endale teadvustab ning selle pärast pudelit avamata jätab või tulevikku investeerib. Pudru on ju kausis ja auto maja ees. Mida sa veel tahad?! Tavainimese jaoks on eestluse teema sedavõrd kauge ja mitmendajärguline, et loota rohujuuretasandile eimillestki eestluse elujõu massilist tärkamist oleks pehmeltöeldes naiivne.

Ja neile, kes vaevlevad eluraskustes ja heietavad plaani potentsiaalseks enesetapjaks hakata, peaks mõtlema sellele, et nende kadumisega maamunalt ei lõpe mitte üks elu vaid kõik need vajalikud järeltulevad elud, mis sündimata jäävad ehk 1-1= vähemalt -3.

Niikaua, kui valitsejad jalaga ringe teevad ja koolikatustele meie ühiselt teenitud vara jagavad, võtkem igaüks kellele teema vähegi oluline vaevaks kirjutada presidendikandidaat ja rahvastikuminister P.-E. Rummole üks avaldus, millel oleks kirjas umbes järgmine tekst: „Palun mind arvata nende inimeste hulka, kes ei lepi vaikse väljasuremisega ning oleks valmis vabatahtlikult osalema riiklikult tähtsa küsimuse arutamises ning sellele järgnevas kampaanias eestluse ellujäämise nimel!” Äkki hakkab asi liikuma ja Paul-Eerikul oleks ka midagi peaministrile ette näidata, kui ta läheb kampaania jaoks raha küsima.