Andres Herkel: Meie keelepoliitika vastab rahvusvahelisele standardile
Eestlane nagu kümnevõistleja
Insenerihariduse ja laiemalt realia nõrkus on üks praeguse majanduskriisi ja Eesti ekspordivõime nõrkuse põhjuseid. Et maailmas läbi lüüa, peab iga eestlane valdama ka mitut võõrkeelt. Oleme olukorras, kus rahvuskultuur ning rahvusvahelise konkurentsivõime eeldused justkui konkureerivad omavahel.
Nagu meil on kergejõustikus kesksel kohal kümnevõistlus, peab eestlane ka maailmas toimetulekuks olema kümnevõistleja. Eesti keel on imperatiiv ses mõttes, et meie kõik muud pädevused elus laotakse hea emakeele vundamendile. Samas tuleb nõustuda, et emakeeleoskust ei anta üksnes eesti keele ja kirjanduse tundides, vaid see on läbivalt kogu kasvatuse, haridussüsteemi ja võib-olla veel enam üldise infokeskkonna saadus.
Lisaks toimivad Eestis üleilmsed tendentsid: kirjutatud tekstid taanduvad filmi ja televisiooni ees, kirjaliku eneseväljenduse tase langeb. Mõõdupuuks ei ole enam ajalehed ja raamatud, vaid internetikeskkond, kus igaüks loob tekste vastavalt oma võimetele. Loomulikult peab meid huvitama, et see keskkond oleks eestikeelne ja võimalikult hästi kirjutatud, aga käskude, keeldude ja tsensuuriga me ilmselt kaugele ei jõua. Siiski vajab keelekeskkond riiklikku kaitset ja ka seadusega sätestatud regulatsioone.
Oht vabadusele pole reaalne
Mõnele probleemile, nagu näiteks õigusele setu teemaja ka edaspidi Seto Tsäimajaks kutsuda on antud nii kõrge profiil, et küllap leitakse lahendus ja murdekeeles nimetatud söögikohta keeleinspektor kiusama ei tule. Küll aga on vigased ja segakeelsed, et mitte öelda poolemeelsed firma- ja kohvikunimed juba ammu olnud probleemiks ning siin on vaja nii keeleseadust kui ka nõustamist.
Keeleseadusest tulenevat „ohtu vabadusele” saab aga kasutada ka enesereklaamiks. Ja kui keeleseadust kritiseerivad kirjanikud nimetavad seda „natsionalistlikuks”, siis pole ime, et huvi hakkab ilmutama ka Vene saatkond.
Kas Eesti keelepoliitika vastab rahvusvahelistele standarditele? Lühike vastus on „jah”, vastasel juhul ei oleks me ilmselt Euroopa Liidu liige.
Teatud probleemi võib näha selles, et Eesti pole ratifitseerinud Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte hartat. Iseenesest on tegemist väga mõistliku dokumendiga, mille eesmärk on põlisvähemuste kaitse, mitte samade keeleõiguste tagamine immigrantidele. Eestist lahkusid põlisvähemused (sakslased ja rannarootslased) juba Teise maailmasõja eel ja ajal, jäänud on üksnes Peipsi-äärsed vanausulised. Paraku on Peipsi-äärsete venelaste ja enam kui kümme korda arvukama Nõukogude perioodil saabunud immigrantide keeleline eristamine keeruline. Seega võime harta ratifitseerimise korral seista veel enam silmitsi infosõja ja Venemaa nõudmistega.
Ida-Virus ei täideta põhiseadust
Minu hinnangul on Eesti keelepoliitika vastavus meie oma põhiseadusega suurem probleem kui vastavus rahvusvaheliste üldstandarditega. Põhiseaduse paragrahv 52 ütleb, et riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel. Tegelik olukord mõneski Ida-Virumaa omavalitsuses sellele ei vasta. Kirjeldatud vastuolu kujutab üsna ilmekalt eesti keele olukorda.
Mind pani imestama Jaan Kaplinski artikli pealkiri Postimehes (30.07), kus kirjanik osutab, et uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk. Arvan, et elu püssirohutünni kõrval ei tohiks olla üllatav, küll aga on vaja kindlameelsust, sh keeleregulatsioonide sätestamisel. Selles, et kirjakeele normidega ei tohi minna liiale, olen Kaplinskiga loomulikult nõus.
Meie asi pole kurta, et meil pole seda, teist või kolmandat või et meid on vähe – meie asi on hoida oma keelt.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
