Andres Herkel: Kuidas mina, Adams ja Mattheus populismi tuumapommi lõhkasime
Mulle tundus see juba siis imelik, sest püüdsin olla korralik poliitik. Pidasin kõne, kus (NB!) hoiatasin populismi eest: „Äraostmatute diktatuur ei tule mingis nähtavas univormis, ta jõuab meieni mesijuttu puhudes, ta tuleb erakonnaseadusega."
Siis möödus üle seitsme aasta, kuni sotsiaaldemokraadid otsustasid arutada Riigikogus erakondade rahastamist kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Oma järelemõtlematuses palusid nad eksperdiks Jüri Adamsi. Ja sellest ajast alates on Adams aina käinud ja rääkinud, et Eesti demokraatia üks suurimaid probleeme on erakondade riigieelarveline ülerahastamine.
Möödunud aastal hakkas Adams Vabaerakonnaga koguma allkirju, et erakondade rahastamise süsteem ümber korraldada ning vähendada riigieelarvest eraldatavat raha (5,4 miljonit eurot) vähemalt poole võrra. Meie algatusel oli menu.
Meil oli ja on ka hulk kaasosalisi, näiteks kirjanik Ülo Mattheus. Tema sule all valmis hulk dokumente, nende seas Vabaerakonna manifest Riigikogu valimisteks. See sisaldabki, nüüd tänu Praxisele kurikuulsaks saanud lauseid:
Esiteks. „Me ei vaja diktaati. Me vajame riiki, mida me kõik juhime. Meil on lihtne üleskutse: „Võtame riigi rahvale tagasi!""
Teiseks. „Me taastame inimeste usu oma riiki. See on tohutu ressurss, mis väljendub ka lisandunud maksutulus. Me panustame selle suuremasse julgeolekusse."
Kolmandaks. „Me lõpetame priiskava poliitikategemise, mis raiskab raha eneseimetlemisele ja reklaamile ning võtab selle ilma häbenemata meie kõigi taskust, riigieelarvest. Me lõpetame erakondade ületoitmise!"
"Ai-ai, Ülo, mis sa tegid?!" kurjustatakse nüüd. Saame teada, et see on ohtlik populism ja nõnda ei ole ilus. Adams, vana teisitimõtleja, küll arvab, et kunstilist kujundit ei või populismiga segi ajada. Tema pigem eeldab, et populism võiks olla apelleerimine rahva harimatuma osa ootustele. Ja reeglina oodatakse raha.
Ka kirjanikuhärra ise ei võta süüd omaks ja kardab, et kui iga kriitika riigivõimu suhtes ja selle tegudele vastandumine kohe populismiks tembeldatakse, siis tuleb vaikiv ajastu. „Hmm, see on ju manifest, mitte programm. Äkki on siis Eesti iseseisvusmanifest ka Praxise meelest populism?"
Nood samad inimesed, kes Rahvakogul kõige süsteemiloovama demokraatiahäda ehk erakondade ülerahastamise vaikselt laua alla puterdasid, võtavad nüüd sõna ja nimetavad „Aru pähe!"-erakonda populistlikuks. Halloo, kuidas selle viie Euroopa rikkama hulka jõudmisega ka lood on, veel ainult seitse aastat viieteistkümnest on jäänud?
Kõigil soovitatakse lugeda populismi definitsiooni. Selle on Praxis välja töötanud ja see on tõde. Selgub, et rahaline populism polegi kõige hullem. „Targa ja arutleva demokraatia" surmavaenlased on leitud Vabaerakonnast - mina, Adams ja Mattheus.
Mis teha, me ju ei leppinud tõigaga, et suhtes SKP ja rahvaarvuga saavad Eesti riigierakonnad riigieelarvest ligi kolm korda rohkem raha kui järgmised võrreldavad Euroopa Liidu riigid. Riigierakondade ja riigistatud mõttekodade-ekspertide arusaama ei saa selline jumalavallatus kuuluda.
Süüdistusakti ära kuulanud, jään mõtlema, et küll on hea, et siis, kui Mart Laar reforme tegi, polnud Praxist veel olemas. Kogu see fragmenteeritud ilmatarkus, mida meile sealt puistatakse, kinnistab osa valimisdebatist iminappadega kolmandajärguliste programmidetailide külge ega lase poliitika suurel pildil mõjule pääseda.
Selle eest öeldakse, mida ei tohi või mis pole soovitav. Ei maksa kritiseerida poliitilist süsteemi. Ei maksa kasutada kujundlikku keelt ja veel vähem ärge laske kirjanikke manifeste kirjutama! Sealt võivad tulla emotsionaalsed laused, millest ekspert enam aru ei saa.
Muide, nõnda on ajaloos tihti juhtunud. Nivelleeritud mõtlemine on valmis triikrauana üle laskma kõigest, mis süsteemiväliselt pead tõstab. Iseasi muidugi, kas mina, Adams ja Mattheus (või laiemalt Vabaerakond) sellega lepime.
