Andres Ellamaa: Seitse probleemi, mille lahendamiseta pole "hea tahte lepingul" mõtet

Mu arvutisse on põrganud eelmise sotsiaalministri poolt paljupromotud "hea tahte koostööleping", mis pidi lõplikult maha matma arstide streigi ajal väljavõetud sõjakirve. Taktika on tuttav - Nõukogude Liidu lagunemise ajal kutsuti rahulolematuid kontserdisaali, hiljuti sai rahustamisvahendiks Jääkelder ja nii ka see ülalnimetatud leping.

Selle projekti ettevalmistajad on kokku võtnud suure hulga ebakohtasid, mis meie tervishoiuelus silma paistavad ja kutsuvad sellele alla kirjutama tervelt 22 organisatsiooni ja asutust. Häda on aga selles, et ainukene, kes neist 22-st midagigi otsustada ja määrata saab, on sotsiaalminister, ja temagi vaid siis, kui valitsus ning koalitsioonilepe neid häid tahteid aktsepteerivad.

Kahetsusväärselt on aga head tahted vaid õhus hõljuvad soovid ja plaanid, mille realiseerimine küsitav. Kuigi need tahted kirjeldavad puudujääke, ei ole kahjuks püütudki tungida praeguste olude tekkimise krutsiaalsete põhjusteni.

Ja need on:

- puudub ühemõtteline määratlus, kes mille eest vastutab ja mida korraldab. Kindlasti peaks rahvas ja võimukandjad tajuma, et tervishoid üldse ja arstiabi on paratamatult selgelt hierarhiline süsteem, milles igal tasandil oma roll. Valitsuse (riigi) vastutus olgu ennekõike tervishoid, haiguste profülaktika ja meditsiinipersonali õppe finantseerimine. Maakondade vastutusvaldkonda peaks jääma maakonnahaiglad, mis kindlustavad abi põhierialadel, ja loomulikult kiirabi. Valla mureks olgu aga tema elanike esmase arstiabi tagamine.

- puudub selgus, kas esmane arstiabi ärilise ettevõtmisena on pisikese Eesti jaoks ikka parim võimalus. Selleks, et igas vallas või mitme valla peale oleks piisavalt kättesaadav üldarstlik abi, tuleks kahtlemata mõelda välja ka "präänik", mis võiks arsti-õe meelitada sinna tööle asuma ja mitte Soome putkama. Võib-olla võiks need olla korralik tasuta eluase, küte ja elekter?

- puudub selgus, kas Eestis on kindlustusmeditsiin või jätkatakse selle simuleerimist? Kui on tegemist ravikindlustusega, siis kas tegemist on kohustusliku kindlustusega või mitte? Kui mitte, siis pole kindlustust mõtet mängida. Kurb küll, kuid mõiste "solidaarne kindlustus" võib olla küll meelitav, kuid tegelikult on see sisutühi. Seal, kus algab raha, seal ju lõpeb solidaarsus. Solidaarsuse mängimiseks piisab riigieelarve eraldistest, mida jagab paar-kolm asjalikku ametnikku. Tõeliselt efektiivne, kogu rahvast hõlmav ja taskukohane ravikindlustus saab olla vaid kohustuslik kindlustus ning küsimus on ikka vaid selles, kes tasub kindlustusmakseid. Töötaja ise enda eest, riigieelarve laste ja õppurite eest, pensionäride eest pensionifond jne.

- puudub selgus, kuidas suhtuda niinimetatud era– ja kroonumeditsiini sulandumisse. Kui Eestis toimetav ravikindlustus oleks kohustuslik kindlustus, siis kaoks see probleem iseenesest ära.

- puudub Eestile kohane meditsiinistatistika ning otsustusi langetatakse tuginedes arvamustele. Vajame statistikat, mis poleks kogutud vaid selleks, et andmeid kuhugi edastada. Koguma peab neid andmeid, millele tuginedes saaks teha siin, Eestis otsustusi.

- puudub selgus, mida ikka loodetakse e-meditsiinist ja digilugudest. Kas eesmärgiks on arsti töö kergendamine ja efektiivistamine või lihtsalt mingite andmete talletamine ilma, et keegi neid kunagi kasutaks? Praegune tulem on küll see, et arst jõllitab suure osa vastuvõtuajast arvutiekraani, mitte ei räägi haigega. "Digi" on kujunemas asjaks iseeneses ja selle promojad, kes pahatihti pole elus ühtki haiget ravinud, ei aimagi, milliseid ohte sisaldab üks valesti kodeeritud haigustunnus või diagnoos.

- puudub selge tegutsemiskava, kuidas ikka kavatsetakse tagada alati ja igas Eesti maanurgas eestikeelset arstiabi. Kas seda üldse kavatsetakse või loodetakse mujalt tulevale tööjõule?

- puudub vähimgi viide sellele, kuidas kavatsetakse finantseerida uue meditsiinitehnoloogia ja meetodite jõudmist Eesti arstide igapäevasesse töösse.

Arstide Liidu pikaajalise liikmena loodan, et Arstide Liit ei allkirjasta seda hea tahte koostöölepet enne, kui sotsiaalminister on suutnud anda vastuse, millisena tema näeb lahendust eeltoodud seitsmele probleemile. Neid polegi nii palju, kuid nende lahendamisest sõltub kõik järgnev.