Andres Arrak: Kriisis on sotsialism, mitte kapitalism

 (431)

Andres Arrak: Kriisis on sotsialism, mitte kapitalism
Foto: Tanel Meos

Meie sotsid on olnud kahekümne iseseisvusaasta jooksul igasugustes parem-vasakpoolsetes valitsustes. Aga sellest hoolimata on üheksakümnendate alul loodud liberaalne majandusmudel alles.

Mitte et nad poleks liberaalidel kopsu üle maksa keeranud. Eelmisest valitsusest viskas Reformierakond nad üsna ebaviisakalt välja. Isegi kimpu punaseid nelke ei kingitud. Nagu omal ajal Laar Rüütlile.

Võrreldes Euroopa sotsidega on meie omad kahtlemata mõistlikud ja kodurahu enam-vähem alles. Mitte et nende majandusteoreetiline tagatuba eriti tugev oleks (aga millisel parteil täna on?), aga nende kohati ebamõistlikud nõudmised on olnud vaoshoitud. Enamgi veel.

Tuleb imeks panna, kuidas SDE pole osanud viimast (Eesti jaoks esimest) masu enda kasuks pöörata. Iganädalased üldstreigid, põlevad politseinikud tänavail ja neofašistid parlamendis – meil pole seda juhtunud. Küll aga meist lääne pool.

Vastu igasugust loogikat võitsid nii Eestis kui ka Lätis viimased valimised needsamad jõud, kes kriisist välja tulekuks vägagi ebapopulaarseid otsuseid pidid tegema. Eestis küll nö vigade parandamise korras. Me tõstsime makse, müüsime riigi vara ja kärpisime kulusid. Ja seda viimast tõeliselt, mitte kosmeetiliselt, nagu Lääne ja Lõuna Euroopas.

Seotud lood:

Euroopa hädad

Sealtpoolt vaadatuna elavad Baltikumis mingid kummalised tegelased. Kui suures osas Euroopast tõusid palgad ka kõige sügavama augu põhjas olles, siis Balti riikides ja Sloveenias need langesid. Järeldus – meil on turumajandus (loe: tööturgude paindlikkus) alles, neil mitte.

Viimati Davosi ning Austriasse Euroopa Foorumile kogunenud maailma taibud konstateerisid – kapitalism on kriisis või vähemalt sellisel kujul ei sobitu ta tänasesse maailma. Loetamatud finantsturud, kontrolli alt väljunud pangandus, laialt levinud püramiidskeemid ja kõikvõimalikud mullistused tähendavat üht – turud (J. M. Keynes) on endiselt puudulikud. Vastus vale. Puudulikud on hoopis valitsused (M. Friedman, F. Hayek).

Loe veel

Tänane võlakriis on heaks tõestuseks. Kui turud võivad läbi kukkuda, siis valitsuste tõenäosus sama teha on tunduvalt suurem. Tänase Euroopa häda on liigsuurtes valitsustes, kõrgetes maksumäärades, liigses bürokraatias ja puuduvas konkurentsis. Viimane käib eriti nii pankade kui ka majandussüsteemide eneste kohta.

Paul Krugmani ja president Ilvese twitteri-dispuut on ses suhtes sümptomaatiline. Krugmani ja teiste padukeinsistide pähe ei mahu, kuidas saab kriisist väljumiseks raha majandusest välja võtta. Keinsistid (ja tänased sotsid) on kahjuks õppinud ära vaid pool Keynes’i. (Umbes nagu Joosep Toots, kes tervet ei jõudnud.)

Kriisi ajal kuluta

Meeles on nimelt see, et tsükli põhjas olles tuleb majandusse raha sisse panna. Kas laenates, juurde trükkides või mõlemat tehes, pole oluline. Nii Euroopa keskpank kui FED on teinud nii ühte kui ka teist. Ent ära ununes teine pool Keynes’i õpetusest: kriisi eelselt ja peale kriisi tuleb kohe hakata varusid koguma. Et siis oleks järgmise kriisi ajal jälle võtta.

See eurokriteerium (-3% jooksva aasta eelarvedefitsiit SKPga võrreldes) pidi olema erand, mitte reegel. Paraku annab kümme aastat järjest -3% kokkuvõtteks tohutu võlakoorma. Eesti (ja president Ilves) tegid aga „austriat“. Ja Eesti sotsid vaatasid mokk töllakil pealt. 20 protsendi suurune tööpuudus ja 14 protsendi suurune majanduslangus oleks igal teisel juhul andnud sotsidele ainulaadse võimaluse.

Kas asi on jumala- ja valitsuspõlglike eestlaste geneetilises koodis või SDE rumaluses, igatahes võitsid viimased valimised vastu igasugust loogikat jälle liberaalid. Sven Mikser on ilus ja libe poiss, kes oskab hästi sõna võtta ajaloo ja militaarteemadel. Küll aga ei kuma ühestki sotside väljakäidud ideest majanduslikku kirjaoskust. Seda nii maksutõusude kui maksuastmete juurutamise kontekstis.

Mõnes mõttes võib kõigile vasakpoolsetele täna kaasa tunda. See, mis täna Euroopas toimub, on suurema tulude jaotuse ilming. Need hirmkallid heaolumudelid, mille peale pool Eesti rahvast sai Soome televisiooni vahendusel ka rubla ajal suud vesistada, on tänaseks pankrotis. Kuigi nad ise sellest veel aru ei saa. Miks pankrotis? Kahel väga lihtsal põhjusel.

Esiteks need (majanduslikud ja mentaalsed mudelid) pärinevad ajastust, kus ühe pensionäri kohta tuli neli kuni viis töötegijat ja maksumaksjat. Täna on see suhe kaks ühele ja homme (mitte ülehomme) üks ühele.

Võlakriis kuulutab pankrotti

Eestis on täna umbes 700 000 potentsiaalset töötegijat (miinus umbes 70 000 töötut) ja 300 000 pensionäri. Hiljutise OECD raporti kohaselt moodustavad üle 65aastased poole sajandi pärast tööealisest elanikkonnast (15-64) 57%. Täna on see suhtarv 24%. Kiirkorras vananeb kogu Euroopa. See tähendab, et harjumuspärased sotsiaalsüsteemid on olnud jätkusuutmatud juba paar viimast aastakümmet. Tänane võlakriis on homse pankroti kuulutaja.

Eesti ellujäämise eeldus on tööturgude (ja palga, kui majanduse tähtsaima hinna) paindlikkuse säilitamine. Vähemalt sama oluline on töö tootlikkuse kasvatamine. Töötund Soomes loob väärtust 40€, Rootsis 44€ ja Taanis 48€. Eestis vaid 11€ (Kreekas 20€). Eestis on õpetaja palk 600€, Kreekas 925€ ja Taanis 3400€. Pensionid on samades riikides vastavalt 288€, 1600€ ja 1400€. Teisisõnu - Taanis on pensionid väiksemad kui Kreekas. Kahaneva elanikkonnaga, vananev ja laisk Euroopa (meid eristab esialgu vaid suhteline virkus) põeb olemuslikku kriisi.

Ma ei ole märganud Euroopa liidrite soovi probleemi avalikult tunnistada ja sel teemal mõtteid vahetada. Eesti sotsidel on see võimalus. „Harta 12“ oli kahtlemata asja- ja ajakohane ülesastumine. Ent asi ei ole pelgalt demokraatia kriisis. Tänane ei ole mitte finants- ega majanduskriis. Tegemist on väärtuste kriisiga. Viimaste tekkimine võtab kaua aega, aastasadu kui mitte tuhandeid. Viimaste muutus ei toimu sõrmenipsuga. Suhteliselt vaeses Eestis skandinaavialiku heaolumudeli järele ahvimine on esiteks võimatu ja teiseks mõttetu.

Meil on tegelikult vedanud – me jäime nö poolel teel pidama. Meil on täna kahju, et me ei suutnud rootsilikku paksu heaolu (ja valitsust) kokku keerata. Aga kuidas nemad seal oma heaolu kärpimisega hakkama saavad ...? Telepilt Euroopast meenutab kohati kodusõda. Paar miljardit asiaati on niipalju raha teeninud, et tahavad ka. Riisi kõrvale liha ja piima ning autoga sõita. Eesseisev tulude ümberjaotus saab olema huvitav, et mitte öelda vägivaldne.

Reageerimine muutunud oludele

Selles kontekstis võib paljudele tunduda, et Eesti on paremale kaldu (paduliberalism võimutseb). Meie tänaseid liberaale ei saa kuidagi süüdistada rahvaga rääkimise kõrge kunsti valdamises. Arrogantsus õilmitseb. Ent globaalsetes tõmbetuultes ei näe ma paar inimpõlve harrastatud sotsiaalsele mudelile tulevikku.

„Sotsia võrdub sotsio,“ ütles vanahärra Maurus. Charles Dickens kirjutas oma teoseid 18. sajandi tööstusrevolutsioonist räsitud Euroopa kontekstis. Eks isiklik perekondlik vanglakaristus süvendas kapitalismi hammasrataste vahele jäänud kuulsa kirjaniku ängi. Varakapitalismi elajalikkust kirjeldab Dickens oma Prantsuse revolutsiooni käigus valminud peateoses „A Tale of Two Cities“ (1859) tuues ohtralt paralleele prantsuse ja briti sotsiaalsete pingete vahel. Tolleaegse vaesuse ja lootusetuse kirjeldus jätkub romaanis „Suured ootused“ (1861). Pole siis ime, et marksismi-leninismi klassikud, olles ilmselt Dickensit lugenud, asusid maailma parandama.

Ilmselgelt aga alahindasid kommunistid kapitalismi kohanemisvõimet. Kuigi arenenud maailm (eriti Euroopa) kõigub sotsialismi ja liberalismi pendlil ühest äärmusest teise, seisneb tänane ellujäämiskunst paindlikus reageerimisvõimes muutunud oludele. Margaret Thatcher ja Ronald Reagan näitasid küll ametiühingutele koha kätte (esimene – söetööstuse omadele ja teine lennudišpetšeritele), ometi on Euroopa kärpekavad tänaste eelarvearutelude kontekstis problemaatilised.

Seega tulen alguse juurde tagasi – eestlastel on oma sotsidega siiamaani vedanud. Olen seda varem öelnud ja ma ei häbene seda korrata ka tänase sotside suurkogu ajal. Kuigi jah, rõhk on sõnal „siiamaani“. Edasine on juba sotside endi teha. Muidugi eeldusel, et neil poliittehnoloogia ja lipsuvärvi kõrval laiemaks pildiks aega ja aru jätkub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare