Andres Arrak: Eesti tegi suurima majanduspoliitilise vea 2008. aasta lõpus
Probleeme tekitanud viga tehti peaasjalikult 2008. aasta lõpus Riigikogus, kui menetleti järgmise aasta riigieelarvet. Ja eks olnud minister Ligil nimetatud viga ka kerge tunnistada, kuna tema ei olnud siis (veel) rahandusminister.
Toonased sündmused meenutavad mulle aga üha enam vene sõjaväes levinud käitumisprintsiipi – kõigepealt loome ise endale raskusi, et neid siis hiljem kangelaslikult ületada (sam sebe trudnosti sazdajom, a patom ih geroitsheski preadalevajem).
Toimunu tõsiduse mõistmiseks tuleb meenutada üht Eesti majanduspoliitika alustala. Koos 1992. aastal langetatud radikaalse valuutakomitee otsusega võttis Eesti endale ühtlasi kohustuse säilitada eelarvetasakaal. Need kaks asja on omavahel seotud.
Tasakaalus eelarve planeerimine
Kuigi Eestis rakendus mitte ortodoksne valuutakomitee süsteem (milles keskpanka polegi), rakendas Eesti Pank algusest peale viimasele omaseid printsiipe üsna pedantselt. Üheks oluliseks tunnuseks oli, et valuutakomitee puhul ei anna keskpank valitsusele põhimõtteliselt laenu. Mitte, et Eesti Pank seda kunagi teinud ei oleks, aga need jäid pisiepisoodideks.
Siit tulenes ka Eesti Valitsuse, õigemini Rahandusministeeriumi kohustus planeerida ja esitada Riigikogule kinnitamiseks tasakaalus eelarve. Kuna tsüklilises ja volatiilses majanduses on jooksvalt tulude-kulude igaaastase tasakaalu saavutamine suhteliselt keerukas ülesanne, siis püüti tasakaalu säilitada pikaajaliselt, aastate lõikes. Enam vähem oli see ka õnnestunud, kui välja jätta Kagu Aasia (1997) ja Venemaa (1998) kriisi järelmõjud. Need kaks välist šokki päädisid nö null-kasvuga Eesti jaoks 1999. aastal.
Järgneval kolmel aastal oli eelarve enam-vähem tasakaalus, saabunud buumiaastatel aga muljetavaldavas plussis, mis ulatus 2006. aastal koguni 3,4 protsendini sisemajanduse kogutoodangust ning järgnenud kriisieelsel aastal 2,8 protsendini. Ei saa salata, et pidu käis iga õue peal. Prassisid nii tarbijad, investorid kui ka avalik sektor. Indekseeritud pensionid tõusid kiiresti, nagu ka olematust tööpuudusest üleskuumenenud tööturul palgad. Et see kõik halvasti lõpeb, seda taipasid vähesed, kuulda aga ei tahtnud keegi.
Iseasi on muidugi avaliku sektori prassimine ennaktempos erasektoriga. Esiteks küttis see üldist kliimat veelgi kuumemaks. Teiseks on avalikus sektoris vigade paranduse korras süüdlaste karistamine enamasti võimatu. Kolmandaks oleks võinud Eesti Pangalt ja Rahandusministeeriumilt sinna kogunenud ajupotentsiaali arvestades oodata mõõdukamat käitumist ja ettenägemisvõimet.
Riigikogu pani 20 protsendiga puusse
Asi läks käest ära ja saatuslik viga tehti jõulude ajal 2008. aastal. Tagantjärele saime teada, et sellel aastal majandus juba langes – kolm viimast kvartalit olid miinuses, neljas kvartal koguni miinus 9,7 protsenti aastatagusega võrreldes.
Tahaks arvata, et ka Tartu Ülikooli esimese kursuse filoloogia tudeng teadis, et masu juba toimib. Ehk siis, et Lehman Brothers’ist vallandunud finantskriis on juba majanduskriisiks pöördunud. Aga Riigikogu ei teadnud ja hääletas silmagi pilgutamata 2009. aasta riigieelarvet arvestades 2,6 protsendilise kasvuga. Riigieelarve tuludeks planeeriti 97,8 miljardit ja kuludeks 98,5 miljardit krooni. Tegelikult ootas ees 14,1 protsendiline langus. Riigikontrolör Oviiri poolt 2010. aasta oktoobris avaldatud aruandes tõdeti, et arvutusviga oli 20,5 protsenti.
Pidu oli pimestanud ja reaalsustaju kadunud. Ja seda loetud päevad enne loodetavat eurotsooniga liitumist. Esimest korda kukkusime me läbi 2007. aastal, mil liitumist takistas kiirest majanduskasvust tingitud inflatsioon. Viimane ei mahtunud nn Maastrichti kriteeriumide raamesse. Nüüd ähvardas meid uus ämber teise olulise kriteeriumi – eelarvetasakaalu nõude – täitmatajätmise tõttu.
Lisaks selgus nüüd rahandusministri ja õiguskantsleri väitluse käigus, et 2009. aasta esimeses kvartalis oli riigikassa sisuliselt tühi ning Eestit ähvardas Läti ja Kreeka taoline pankrott. Valitsus juba käis käsi pikas mööda panku ja palus hädaabi. Lätlased, kes polnud reserve kogunud, pididki IMF’i uksele koputama ja laenu küsima. Viimane aga annab laenu teatud tingimustel.
Lõpp hea, kõik hea
See, mis järgnes, on loomulikult pisikene ime. Ehk me saime hakkama. Esiteks olid Eestil erinevalt lätlastest reservid. See leevendas olukorda. Edasi asus Eesti iseendale loodut takistust kangelaslikult ületama. Kõigepealt vahetasime välja muidu igati toreda rahandusministri ja lähetasime ta veidi hiljem Brüsselisse. Eks sotside kätte riigi rahakoti usaldamine oli väheke riskantne niikuinii.
Järgnevalt tegid eestlased kolme asja – tõstsid makse, müüsid riigi vara ja kärpisid kulusid. Ainukesed, kelle sissetulekud tõusid, olid pensionärid. Pensionide indekseerimine oli iseenesest rumal tegu – see nö projitseeris möödunud prassimise tulevikku. Pensionid ei tõusnud mitte lubatud 12 protsenti vaid 5 protsenti. Ühtlasi tagas see paremkoalitsioonile valimisvõidu saabuvatel parlamendivalimistel. Ja jumal tänatud.
Kui lõpp hea, siis kõik hea – ütleb rahvatarkus. Me tulime august välja ja saime euroliitu. Meist paarsada kilomeetril põhja- või lääne pool poleks taolised meetmed läbi läinud. Õnneks on Eestis (ja Baltikumis) kapitalism alles ja majanduse kohanemisvõime säilinud. Eestil ei ole täna seljas laenutaaka, mis annab tulevikku vaadates enamuse Euroopa riikidega võrreldes olulise rahalise eelise.
Näiteks Kreeka valitsuse eelarve kuludest moodustavad vaid intressimaksed juba täna 6% SKT’ga võrreldes. Sellele lisandub 12 protsendini SKT’st ulatuvad jooksvad pensionimaksed. Kokku moodustavad need kaks kuluartiklit Kreeka valitsuse kuludest juba 40 protsenti. Selles kontekstis tuleb Eesti olukorda eriti positiivseks hinnata.
Mis ei tähenda, et me oleksime kaitstud järjekordsete lolluste eest. Kreekasse ESM’i või ükskõik mille muu kaudu raha toppimine on sellest hea näide. Kui õiguskantsleri argumendid on õiguslikud, siis minu omad puhtalt pragmaatilised. Kreekasse ei tohi raha toppida sel lihtsal põhjusel, et sel ei ole mõtet. See ei lahenda ühtegi Kreeka probleemi, mis on olemuslikud ja pärinevad ajaloost. Aga see on juba hoopis teise artikli teema.
