Andres Arrak: Eesti tegi kasinuse abil kriisist väljudes imet

 (155)
Andres Arrak: Eesti tegi kasinuse abil kriisist väljudes imet
Andres ArrakFoto: Raivo Tasso

Vananev ja laisk Euroopa pole juba aastakümneid olnud võimeline rahastama oma sotsiaalmudeleid - täna on ühe pensionäri kohta kaks maksumaksjat ja homme on üks, töötunde tehakse üha vähem ning tootlikkus on madal.

Olen muidu Postimehe kolumnistist Ahto Lobjakast heal arvamusel olnud, aga seekord tahaksin tema eilses Postimehes avaldatud seisukohti mõningate majandusteoreetiliste põhitõdedega täiendada. Lobjakas küsib otse: „Võib-olla polekski laenamine halb?“ ja lisab veidi hiljem: „Selleks et võita, tuleb laenata.“ Tema mõtte kontekstiks on võlalõksus Euroopa olematu majanduskasv.

Aga pöördugem taaskord vana hea majandusteooria poole. Alustagem algusest – mis on tänase võlakriisi põhjus? Oluline on mõista, et võlakriis ei ole tegelikult põhjus, vaid tagajärg. Täpsemalt on see keinsistliku majanduspoliitika tagajärg olukorras, kus püütakse kunstlikult elus hoida sotsialistlikku (loe: sotsiaalhoolekande) riigimudelit. Džinni päästis pudelist John Maynard Keynes, tõestades, et turg on puudulik ja ei saa ilma valitsuse sekkumiseta hakkama.

1936. aastal kirjutas Keynes juhendi selle kohta, kuidas valitsused peaksid majanduskriiside puhul käituma ehk siis raha- ja eelarvepoliitikat kasutama. Juhised ise olid lihtsad ja selged. Kuna „pikaajaliselt me võime osutuda surnuteks“, siis tuleb valitsustel lühiajaliselt reageerida. Lahtiseletatult – tsükli langusfaasis ja põhjas tuleb valitsustel raha juurde trükkida või laenu võtta ja see raha majandusse toppida. Teisisõnu on valitsuse ajutine (sic!) eelarvedefitsiit kriisi ajal õigustatud.

Seotud lood:

Keynes'i oponendid küll väitsid, et valitsuse täiendavad laenud viivad intressi üles ja muudavad erasektori elu selle võrra raskemaks, aga üldiselt valitses konsensus. Siiski tuleks ühte asja tänastel keinsistidel meeles pidada – valitsused, kel lubatakse üle kulutada, jäävadki seda tegema ja tõestust pole vaja kaugelt otsida.

Tänased keinsistid on veel ühe asja ära unustanud – ajutistele defitsiitidele peab eelnema ja järgnema reservide kogumine headel aegadel. Siis saab sealt võtta, kui ajad on kehvad. Paraku on Krugman ja tema järgijad Keynes’ilt õppinud vaid poole (umbes nagu Joosep Toots, et kui tervet ei jõua…). Nii jäi neile meelde kriisi ajal eelarve miinusesse laskmine, aga tõusu ajal plussis olemine ununes ära.

Eurotsooni onud ja tädid olid veelgi lühema mäluga – erandkorras rakendatavast miinus kolmest protsendist (valitsuse jooksva aasta eelarvedefitsiit) sai pigem reegel kui erand. Ja eks tuli sedagi ette, et ei piirdutud vaid kolme protsendiga. No ja kui kümme aastat järjest kolme protsendiga miinuses olla, siis pole ka sada protsenti üldist võlataset enam mägede taga.

Lahendusest sai probleem

Milton Friedman hakkas juba kuuekümnendatel kirjutama artikleid sellest, et valitsused on muutunud probleemi lahendusest ise probleemiks, viidates sellele, et ka valitsused ebaõnnestuvad. Margaret Thatcher ja Ronald Reagan suutsid probleemiks muutumist vältida, kuid Mandri-Euroopa magas selle hetke maha. Ja sama moodi magati maha „uus majandus“ üheksakümnendatel ja magatakse praegu maha odava energia (kildagaas) revolutsiooni.

Loe veel

Sellise olukorra tagajärjed võtab ilmekalt kokku Saksamaa endine välisminister Joschka Fisher: „Eurotsoonil ja Euroopa Liidul on praegusel hetkel suur poliitilise hävingu oht.“ Majandus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud. Lihtne on omavahel läbi saada, kui kõigil on tööd ja raha tuleb (just nagu perekonnas). Aga tülid ja abielulahutus on kerged tekkima, kui on probleemid ja raha otsas.

Tänane võlakriis ei ole tekkinud üleöö. Keinsistlikult igas kriisis majanduse elavdamise poliitikat rakendades ning juba aastakümneid hirmkalleid ja üliheldeid sotsiaalsüsteeme krediitkaardiga finantseerides, on arenenud riikide valitsused tänast situatsiooni pikalt ette valmistanud. Kui enne kasvas võlakoorem mõõdukas tempos, siis viimase sügava kollektiivse languse käigus rakendatud „likviidsusmeetmed“ panid karika üle ääre voolama. Teisisõnu väljus asi kontrolli alt ja kuuekümne protsendi võlakriteeriumist kaugeneti valguskiirusel. Vananev ja laisk Euroopa pole juba aastakümneid võimeline oma sotsiaalmudeleid finantseerima tingimustes, kus täna on ühe pensionäri kohta kaks maksumaksjat ja homme on üks, töötunde tehakse üha vähem ja tootlikkus on madal.

Aga tulgem nüüd viimasest kriisist (mis loomulikult veel kestab) väljumise erinevate mudelite ehk kasinus (austerity) versus keinsism (Krugman) dilemma juurde. Valdav enamus arenenud riikide valitsustest käitus jälle nagu poolkeinsistid, toppides triljoneid rahaühikuid nii autofirmadesse kui ka majandusse tervikuna. Paksu sotsialismi veel mitte üles ehitada jõudnud Balti riigid aga käitusid täpselt vastupidi. Kõik me mäletame 2008. aasta jõuludel hääletatud 2009. aasta riigieelarve vigade parandust stiilis: ise loome endale raskusi, aga pärast ületame neid kangelaslikult.

Kärpides tuli 2009. aasta riigieelarve tasakaalu saada ka selle pärast, et täita Maastrichti kriteerium - otsus Eesti eurokõlbulikkuse kohta langetati 2010. aasta varasuvel ja seda 2009. aasta andmete põhjal. Ja me saime hakkama! Me müüsime riigi vara, me tõstsime makse ja kärpisime kulusid. Palgad osutusid allapoole paindlikeks vaid Baltikumis ja Sloveenias. Ülejäänud Euroopas tõusid palgad ka kriisi põhjas olles. Kreekas maksti siis veel keskmise pensionina 1600 eurot, mis oli vaid 160 eurot väiksem kui naftarikkas Norras (sic!).

Kelle raha põleb tegelikult?

Kuigi kärped Euroopas on olnud pigem sümboolsed kui reaalsed (eriti sotsialisti poolt juhitaval Prantsusmaal), avastasid IMFi ja Euroopa Komisjoni kõrgelt haritud tegelased, et kasinus ei aita kuidagi luua töökohti. Üllatus …. üllatus! Tööturgude ja palga paindlikkuse (allapoole) ammu minetanud Euroopa on võimetu looma uusi töökohti Aasiasse kolinute asemele.

Ameerikas on tööpuudus juba 7,5 protsenti, Euroopas on see üle kahe korra kõrgem. Eurostati andmetel oli märtsis 2013 Euroopa Liidus tööta 26,5 miljonit inimest, euroliidus 19,2 miljonit. Aasta varasemaga võrreldes oli seda vastavalt 1,8 ja 1,7 miljonit rohkem. Seega – kasinas eurotsoonis kasvas tööpuudus kiiremini.

Tegemist ei ole mitte kapitalismi (loe: vaba turg) kriisiga, vaid sotsialismi (loe: konkurentsi puudumine) kriisiga. Nüüd hakkab tasahilju kohale jõudma, et kasinusega ei saa majanduskasvu luua. See ei kehti küll Baltikumi puhul, aga meie kogemust ei saa Ahto Lobjaka hinnangul kohaldada teistsuguse ja pikema ajalooga riikidele. Huvitav, miks ei saa? Nii siis jõutaksegi tasahilju ja ääriveeri algusest peale kõige tõenäolisema stsenaariumini, milleks on inflatsioon. Raha on trükitud juba ennegi, aga negatiivne majanduskasv on siiamaani hoidnud inflatsiooni kontrolli all. Rahatrüki hoogustudes on aga viimane vältimatu.

Teisisõnu, olles võimetu taastama konkurentsivõimet sisemise devalvatsiooni ehk tootmiskulude olulise kärpimise kaudu, asub Euroopa Keskpank tõenäoliselt kõige libedamale teele, makstes vanad võlad uue, aga odavnenud rahaga. Aga mis saab sel juhul vananeva ühiskonna säästudest? Ehk siis kelle raha seal Kreekas ikka tegelikult põleb?

Kes laenab?

Ühest asjast ei taha Lobjakas veel aru saada: „Selleks et võita, tuleb laenata. (…) Raha teeb raha.“ On põhimõtteline ja olemuslik vahe, kas laenajaks on era- või avalik sektor ehk riik. Kui mina laenan ja ei jõua laenu tagasi maksta, siis ma jään ilma oma laenugarantiist (enamasti eluase). Kui ma ei jõua maksta autoliisingut, siis ma jään autost ilma. Karm küll, aga lihtne ja loogiline.

Kui riik laenab, siis on garantiiks tema usaldusväärsus. Kui viimast enam palju alles ei ole, siis on kaks varianti. Esimese variandina maksab valitsuse laenu kinni erasektor (maksumaksjad, hoiustajad). Teise variandina tulevad appi teised riigid. Viimaste päevade uudised Kreeka võlakirjadelt teenitud intresside tagastamisest on ilmekaks näiteks.

Niisiis pole võlgu elamine puht majandusteoreetiliselt tõesti a priori ebaratsionaalne. Ent seda ei saa teha lõputult ja teiste arvelt. Selles kontekstis on Eesti: 1) teinud imet ja tulnud kriisist välja kasinuse abil; 2) tulevikku vaadates ja madalat laenukoormusta arvestades võrreldamatult eelisseisundis „vanade ja heade“ riikidega võrreldes.

Kuigi me oleme „viie rikkama hulka“ loosungi kallal piisavalt keelt teritanud, võib see viimaste sündmuste valguses osutuda tõeks varem, kui oskasime arvata. Mitte, et me peaksime ise eriliselt pingutama (seda muidugi ka), aga need teised tulevad meile lihtsalt poolel teel vastu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare