Andres Anvelt: Šeriflusest ja enesepilastusest

 (31)

Andres Anvelt: Šeriflusest ja enesepilastusest
Päevaleht/Pressifoto, Arno Mikkor

Kapo ja prokuratuuri viimase aja jõuline „enesepuhastus“ politseiorganisatsioonis mõjub tahtmatult vanade asjade sorteerimisena enne kolimist. Samal ajal käib võimukuluaarides otsustusprotsess: kes on järgmine ja veel suurem juht nüüd juba ühendatud õiguskaitse asutusele: Politsei- ja piirivalveametile? Enesepuhastuseks toimuvat siiski nimetada ei saa, pigem enesepilastuseks.

Ühe käega lastakse lahti kõrgeid politseiametnikke, kuid selleks käeks, kes politsei puhastajana avaldusi kogub, on hoopis ametnik sisekontrollist, kes alles äsja ise oma tasumata võlgade ja kohtusse mitteilmumise eest juurdluse all oli ja seetõttu ka sisekontrolli ülema kohalt ära nihutati. Ühte pidi on selline situatsioon halenaljakas, teistpidi kõigutab ta tänast politseijuhtimise autoriteeti ja niigi vapustustest ning reformist räsitud õiguskaitseorganisatsiooni.

Selles valguses kõlavad tänase siseministri arvamused, et sotsiaalministri kogemus kulub uuel kohal marjaks ära, täitsa veenvalt. Needsamad suurpuhastused ja kapo politseisisesed reidid stiilis: „Kõik tunnistavad!“ on politseid niivõrd räsinud, et sotsiaalsed riskigrupid on juba ka temas eneses altid tekkima.

Aga nali naljaks. Analüüsides ligi viis aastat tagasi toimunud ja peagi toimuvat politseireformi, peab tegema „kaadrivaliku seisukohalt tõsiseid organisatoorseid järeldusi“.

Tulevane riigikogu liige Robert Antropov ühendas 2003. aastal mööda Eestit laiali pillutud politseiprefektuurid neljaks regionaalseks politseiasutuseks ja kastreeris selle valguses lisaks ka veel Keskkriminaalpolitsei. KKP-s likvideeriti uutele prefektidele (loe: suurvürstidele) ebamugavad, kontrollimatud Keskkriminaalpolitsei regionaalkeskused.

Loe veel

Otsus oli sisuliselt revolutsiooniline ja avas ukse edasisele riigihaldusreformile, kus suur osa maakondlikke riigiasutuste osakondi korraldati ümber regionaalseteks. Samas võis pea iga autonoomselt mõtlev politseinik tajuda selle otsuse poliitilisust. Väikese maakonna politseiprefekt võis olla tülikaks pinnuks silmas regionaalsele poliitilisele eliidile. Võimalus omada oma regionaalset šerifi (kes muide Ameerikas ongi valitav ehk siis poliitiline nägu), oli palju mugavam ning haldussuutlikum.

Kohe peale reforme pidid tänavad hakkama täituma endistest kõrgetest politseiametnikest, kes kokkuhoiurežiimist tulenevalt tänavale patrullima suunati. Patrulle tekkiski juurde, aga enamjaolt Kaitseliitlastest abipolitseinike näol. Reformi käigus loodi hoopis juurde kümneid täitsa uusi kõrgemate politseiametnike kohti, kuna uued „vürstiriigid“ vajasid administreerimist, juhtimist, teenetemärkide kehtestamist jpm sellist, mida iga väike autonoomia vajab.

Järgnevatel politseijuhtidel Raivo Aegil ja Raivo Küüdil on kulunud, kellel vähem, kellel rohkem energiat, et neid mõningaid vürstiriike ikka oma vasallidena ohjata. Julgen väita, et täit kontrolli ei ole saavutatud tänaseni. Selle põhjuseks on maailmamastaabis väikse politseiorganisatsiooni suhteliselt madal tsentraliseeritus, sisekontrolli puudulikkus ning eelmise politseireformi kõige nõrgem külg – kaardivalik.

Uus politseireform on ukse ees: politseiga pannakse kokku suuruselt võrreldav vend - piirivalve – ning pisema õena kodakondsus- ja migratsiooniamet. Oma sisult on saabuv reform jällegi meie haldusmaastikul revolutsiooniline. Ühendatakse tähtsamad sisejulgeolekuvaldkonnad, mis tänasel päeval on niikuinii asunud mingil määral teineteist dubleerima. Lisaks on nende ressursid omavahel juba ristkasutuses ja nende põhieesmärgid on kokkuvõttes suunatud ühisele eesmärgile, siseturvalisusele.

Kõige suurem kokkuhoid on kindlasti võimalik igasugustelt tugiteenustelt. Võin julgelt väita, et see, kas raamatupidajaid on kaks või kakskümmend, ei mõjuta eriti meie siseturvalisust, juhul kui politsei, piirivalve ja migratsiooni põhiülesannete täitmine on tagatud ja nö arved makstud.

Rohkem on minu kui kodaniku siseturvalisus häiritud ning eksisteerimine ebakindlam, kui politsei (vabandust piirivalve ja migratsiooniametnikele – lihtsuse huvides lihtsalt: politsei) sisekliima on heitlik, kui nende juhtidel lasub „šerifluse“ maine või kui politseijuhid korraldavad tulevase positsiooni kindlustamiseks üksteisele nõiajahti.

Ütleb ka vanasõna, et kala mädaneb ikkagi peast. Poliitikutel on nii politsei esinumbri aga sealt edasi juba 2.,3.,4.,5. jne määramisel väga suur vastutus meie kõigi ees - et uue, veel suurema vaala külge mädanevat räimepead ei keerataks. Jõudu Teile!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare