Andres Anvelt: Pätt paneb kokkuleppemenetluse oma pilli järgi tantsima

 (28)

Andres Anvelt: Pätt paneb kokkuleppemenetluse oma pilli järgi tantsima
Foto: Andres Putting

Eesti ülikiirelt areneva ühiskonna ning riigiaparaadi häda ja viletsus seisneb tihtipeale asjaolus, et ollakse üliagarad üle võtma mitme sajandi pikkuste demokraatiate ühiskondlikke regulatsioone ning tõekspidamisi.

Ühelt poolt võiks seda kiita kui kiiret kohanemisvõimet, kuid teisest küljest võib asi paista kui spurt ilma hoovõtu ja rajaläbimise taktikata. Inimeste ja sealt ka ühiskonna laiem arusaam demokraatia alustaladest ja kirjutamata eetika- ja moraalinormidest toobki kaasa nii JOKK-olukorrad kui demokraatia kohandamise mõningate huvigruppide nägemuse järgi.

Üheks heaks näiteks on ka meedias tuld võtnud diskussioon teemal „kokkuleppemenetlus“. Teematõstatus on täiesti õige. Advokatuuri ja prokuratuuri vaheline jõumõõtmine ei ole kahjuks viinud nendevahelise konsensuseni selle osas, kus on selle menetlusliigi kohaldamise materiaalsed ja eetilised piirid.

Igal õigusnormil on olemas ajaloolised tekke- ja arengupõhjused. Kahjuks jääb Eestis kohaldatava kokkuleppemenetluse puhul vähemalt õiguskaitsesüsteemist väljapoole kõlama pigem materiaalne pool — menetluse kiirus ja odavus. Üldsuse silmis devalveerub see aga hoopis õigussüsteemi mugavuseks ja ebakompetentsuseks.

Olenemata sellest, et kokkuleppemenetluse ajaloolised alged pesitsevad Ameerika Ühendriikide üliliberaalses ja üksikindiviidi ootustele ning tahtele rajanevas demokraatiamudelis, sai see menetlusliik ka Ühendriikides oma tänapäevase sisu ja mõtte alles 1970ndatel vastuvõetud RICO (Organiseeritud kuritegevuse ülese kontrolli) seaduse valguses. Varem lahendati kokkuleppemenetlusega enamjaolt eraisikute vahelisi konflikte ehk meie mõistes midagi erasüüdistuste sarnast (näiteks ühe kauboi lehm saadi kätte teise kauboi farmi põldudelt ning varguse tõendamine oli küllaltki raske). RICO seadusega kandus kokkulepe riigi ja organiseeritud kuritegevuse vahelisse jõuproovi.

Loe veel

President Richard Nixon viis võitluse organiseeritud kuritegevusega 1970. aastal RICO seadusega täiesti uuele tasemele. Lihtsamalt väljendudes võrdsustati organiseeritud kuritegevuse sündikaadid ja nende igasugune, sealhulgas ka väliselt legaalne tegevus, ebaseaduslike ja korruptiivsete juriidiliste isikutega. See seadus võimaldas süüdi mõista mitte ainult kuritegelike tegude sooritajaid, vaid ka selliste sündikaatidega seotud legaalseid ärimehi, igasugu masti maffia ninamehi ning ka näiteks ühiskassade raamatupidajaid.

Koos RICO-ga hakati laialdaselt kasutama ka kokkuleppeid kuritegelike organisatsioonide liikmetega, kellelt saadi olulisi ütlusi nende põrandaaluste organisatsioonide toimimise ja käsuliinide kohta. Vastutasuks pakuti pehmemaid maandumisi vanglanaridel. Tegemist ei olnud tunnistajatega, vaid kurjategijatega, kes pakutavate õunte peale vaadates oma suud poetasid.

Teisisõnu oli kokkuleppe eesmärk suunatud suuremalt jaolt ühele — võimalikult efektiivsele võitlusele organiseeritud kuritegevusega, mis eriti 1970ndate majandustõusu harjal laiendas oma kombitsaid paljudesse majandusharudesse ja ka avalikku sektorisse. Nii õnnestus muuhulgas tuntavalt nõrgestada Itaalia perekondade mõjuvõimu (vari)majanduses ning näiteks puhastada pealaest jalatallani korrumpeerunud New Yorgi politsei. Eesmärk oli igati püha ning mõningased mööndused õigusemõistmisel olid mõistetavad ning vajalikud.

Just nendest sündmustest ajendatult hakkas kokkuleppemenetlus jõudsalt laienema ka Vanasse Maailma, kus organiseeritud kuritegevuse probleemid polnud mitte väiksemad kui Ameerikas. Sealt imbus ta ka näiteks meile eeskujuks olevasse Saksa õigussüsteemi, kust siis meie oma paljusid õigusnorme 1990ndatest alates agaralt maha hakkasime kirjutama. Unustades kahjuks ära selliste kokkuleppemenetluste tõelised tagamaad ja põhjendused.

Nagu ka kunstis, hakkas vilets koopia elama täiesti uut elu ning originaali autor ei taha temast suur kuuldagi. Tegemist on juba ju uue „teosega“.

Kurjategijate nurkasurumise asemel võib kiire ja lihtne menetlus hoopis luua neile vägagi häid võimalusi ennast karistuskonveierilt võimalikult lihtsalt maha libistada. Professionaalne ja organiseeritud kuritegevus ei erine suurel määral traditsioonilisest äritegevusest, kus nii omanikud ja osanikud otsivad võimalikult lihtsaid teid oma kahjude optimeerimisel. Selleks eksisteeribki kuritegelikul maailmal näiteks oma rahakassa, millega toetada neid, kes rohkemate inimeste süü enda kanda on võtnud, tehes seda tihti suisa oma organisatsioonis ette nähtud „tööülesannete“ tõttu.

Ka Eesti kuritegelik maailm teab juhtumeid, kus võetakse kerge süü enda kanda eesmärgiga kaduda kiirelt aktiivse uurimise huviorbiidist, kaitsta kuriteokaaslasi või veelgi kentsakamal põhjusel — näiteks selleks, et pääseda vanglasse mõne seal viibiva kuritegeliku autoriteedi seljataguse kaitsmiseks või hoopis tema ründamiseks.

Kõik see tundub fantaasiaküllane, aga nagu näitab ka Kiviõli miljardiäride isegi pinnapeale virvendus, pole organiseeritud kuritegevusel ja tema ettevõtlikul loomingul mingeid piire ega raame. Samasugust loomingulist lähenemist ja seadusvõimalusi tahaks näha ka meie õiguskaitselt, eriti kui tõtatakse sõlmima kokkuleppeid kurjategijatega.

Kokkuvõttes on kokkuleppemenetlus kindlasti moodne ja mugav lahendus suurtele ja aeganõudvatele õigusmõistmise probleemidele. Kuid kuigi tegemist on teatud üleanneteks hästi sobiva sulasega, ei tähenda see, et seda peaks rakendada universaalse peremehena.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare