Kaitseministeeriumis ja selle valitsemisalas on ka varem toimunud sarnaseid n-ö sisejulgeolekuintsidente, millest paljud on jäänud segaseks ja andnud aluse hilisemateks erinevateks spekulatsioonideks. Loodan, et seekord nii ei lähe, kuna meil kõigil on õigus teada, millised sisejulgeolekuohud meid ümbritsevad.

Kui aga hinnata toimunut meediast saadud pildi kaudu, siis võib sisejulgeolekujõudude tegevusega üldjoontes rahule jääda. Paanikat ei tekkinud ja käituti rahulikult ning professionaalselt, vastavalt olukorrale ning võimalustele.

Küll aga tasub antud intsidendi valguses vaadata tõsisemalt näiteks nädalapäevad tagasi riigikogu esimehele saadetud korrakaitsjate ametiühingu kirjale, kus viidatakse tõsistele ohtudele seoses sisejulgeoleku reaaleelarve kärbetega.

Tänaste olukordade lahendamisel on vähe kasu ainult isiklikust initsiatiivist ja patriotismist, olulist rolli mängib inimeste motivatsioon sellistes ohtlikes olukordades eluga riskida ning tegutseda. Eesti ei ole juba ammu ainult väike ja kaunis kodukoht metsade ja järvede keskel, vaid osa globaliseeruvast maailmast, kus finants- ja majanduskriisist kantud ühiskondlik ja personaalne stress ja/või äärmuslus võib ohustada meist igaühte. Nagu näeme, siis ka meie kodus.

Erinevalt Norras toimunust ei peaks me hakkama tegelema selle ühe kurjategija sisemise hingeelu ja väärastunud motivatsiooni lahkamisega, kuna selline tähelepanu tõukab nende uusi järgijaid üha uutele hulludele tegudele.

Pigem peab pöörama tähelepanu nende inimestele, kes selliste kriiside lahendamisega tegelevad. Nende alaväärtustamine on vesi kurjategijate veskile ja sisejulgeoleku nõrgestamine võib lähitulevikus valusasti kätte maksta. Riigi sisejulgeoleku rahastamine ei ole pelgalt finantsmajanduslik, vaid üha enam poliitiline otsus.

Autor on Keskkriminaalpolitsei ja Politsekolledži eksjuht ja endine kaitseministri nõunik. Kommentaar on Delfi tellitud.