Andres Anvelt: Juhtkonna eneseimetlus politseinikke ei motiveeri

 (22)
Andres Anvelt: Juhtkonna eneseimetlus politseinikke ei motiveeri
Foto: Andres Putting

Sissetuleku vähenemine ei motiveeri ühtegi töötegijat, olgu see, siis ettevõtja või politseinik.

Rahaline ekvivalent on tööpanuse mõõtmisel küll subjektiivne, kuid sisuliselt ainukene võimalik mõõdik. Nii see kahjuks on ja sellest üle ega ümber ei pääse kuidagi. Kindlasti on igas kollektiivis ja erialal individualiste, kes teeksid oma tööd isegi olenemata selle töö eest teenitavast rahasummast, kuid nende olemasolu on pigem isegi ohtlik kui tervitatav, sest sellised inimesed kalduvad tihtipeale kontrollimatule isetegevusele ja tulemuseks võib olla rohkelt tagasilööke, seda eriti sellises valdkonnas nagu seda on ka õiguskaitse.

Raskel ajal ainult entusiasmile loota on kahjuks sama, mis loota jumalale – juht peab tegutsema targalt, motiveerides sellega nii ennast, juhtkonda, kui iga alluvat.

Politseiorganisatsioon (ja andku piirivalvurid ja migratsiooniametnikud mulle andeks – kasutan nimetatud terminit lihtsuse mõttes) on keeruline ja Eesti mastaapides ülisuur riigiasutus, mille juhtimine ei ole kindlasti lihtsate killast. Pigem vastupidi. Üha keerulisemaks ja mitmetahulisemaks muutuvas maailmas, peab see organisatsioon olema võimeline arenema sama ruttu kui konkurentsil ja vabaturul põhinev globaliseeruv erasfäär. Kõik see eeldab väga läbimõeldud ja inimese (loe ka spetsialisti) keskset ülesehitust.

Tagurlik ja lausa kitsarinnaline on võrrelda politseid kui ka kogu avalikku sektorit erasektoriga ja seal kehtivate konkurentsipõhimõtetega. Selline lähenemine võib kaasa tuua avaliku sektori organisatsiooni mandumise, kus juhtkond (omanikud) arvestades oma jõupositsiooni ajavad taga oma kasumimarginaale ja viivad selle nimel ellu kärpeid allpool. Tulemuseks ei ole mitte ainult „rohujuuretasandi“ protest, vaid tagasilöök avaliku teenuse osutamise kvaliteedis ja hulgas. Kindlasti ei saa siin märkimata jätta, et õiguskaitse valdkonnas ei pruugi seda tagasilööki märgata kohe peale ebaõigeid otsuseid, vaid teatud ajahulk hiljem.

See on võrreldav kuritegevuse kasvu uue kiirendusega, mis hakkas tuure koguma mitte majanduslanguse ja töötuse madalamais punktis, vaid nüüd, ligi aasta hiljem, kui majandus on väidetavalt taas tõusule asunud. Inimesed teevad enamuses negatiivseid otsuseid mitte hetkel kus hakkas halvem enesetunne, vaid kui halb olukord pole tükk aega taanduma hakanud. Nii ka politseiorganisatsioonis, kus aastaid on püütud luua motiveerivat palgasüsteemi. Kuigi see positiivne tegevus hakkas juba ammu, on ta toonud elanikkonnale kaasa suurema turvatunde ja kindluse, vaid viimastel aastatel. Muutusi ei saa ka eitada kõige suurem politseipessimist – liiklussurmade arv on vähenenud drastiliselt, vägivallakuriteod on muutunud teisejärguliseks ning politsei (piirivalve) on suutnud hakata tegelema masskuritegevuse kõrval kõrgelt spetsialiseerunud kuritegevusega nagu inimkaubandus, küberkuriteod ja paljude teiste ühiskonna seisukohalt ohtlike ja varjatud kuriteoliikidega.

Suurimaks karuteeneks sellise organisatsiooni arendamisel on aga töötajatele vale signaali saatmine, olgu see siis põhjendatud majanduslanguse ja sellest tuleneva negatiivse solidaarsusega. Selline käitumine toob üsna ruttu kaasa rahulolematuse ja käegalöömise meeleolu. Selge on see, et majanduslangus mõjutab avalikku sektorit sarnaselt avaliku sektoriga, kuid hea juht ei pea hakkama kärpepõhimõtteid ellu viies viimast kopeerima. Lihtsad otsused ei ole alati kõige õigemad. Avaliku sektori ülesanne on isegi kriisi perioodil tagada kvaliteetse teenuse olemasolu. Ja see teenus hakkab pihta just töömesilasest, kellest sõltub kui magus mesi mesilaskuninganna ümber ja taru edendamiseks koguneb. Töömesilane on see, kes otsib neid õisi ja põlde, kust parem tulemus kohale lennutada. Vastasel juhul poleks mesilaskuningannat ju üldse vaja ning mesilast võiks nimetada lihtsalt tüütuks kärbseks. 

Loe veel

Organisatsiooni juhtidel on alati kõrgem motivatsioon tulenevalt juba oma positsioonist juhtimishierarhias. Otsustusvõim ja strateegia kujundamine on need hoovad, mis küll ühtepidi nõuavad suuremat vastutust, kuid teistpidi peavad pakkuma ka suuremat motivatsiooni ja seda ilma täiendavate materiaalsete kulutusteta. Erasektoris on need hoovad sõltuvuses omanikust, kelle eesmärk ongi igal juhul kasumi teenimine, avalikus sektoris on selline lähenemine aga väär.
Motiveeritud ja tulevikku vaatav juht, kes teab, et majanduslangus tema sfääris ei too kaasa tellimuste mahu vähenemist, vaid vastupidi – antud juhul kuritegevuse kasvu, ei tohiks puutuda alamastme töömesilaste sissetulekut, sest vastasel juhul on nad varsti kas tarust läinud või lihtsalt annavad minimaalsemast minimaalsema panuse. Palgakärped, kui need on vajalikud ja antud juhul need Eesti avalikus sektoris olid, peavad progresseeruma liikudes alt ülesse ja uskuge mind majanduse edenedes võib erinevaid palgalisasid tõsta ka solidaarselt – selle vastu ei ole organisatsioonis keegi. Selline käitumine oleks olnud riigimehelik ning motiveeriv nii patrullpolitseinikule kui ka neist kõrgematele ülematele. Suured juhid peavad aga oma motivatsiooniga ise suutelised olema hakkama saama, vastasel juhul pole karjääril ju mõtetki.

Avaliku sektorit mingit haru korraldades ei tohi selle juht tunda ennast selle organisatsiooni omanikuna, vaid samasugune töövõtjana nagu iga reatöötaja. Selle vahega, et tema vastutuse alla käib ka veel iga reatöötaja motiveerimine nii oma sõnade kui tegudega. Juhtkonna eneseimetlus ja pelgalt enese väärtustamine pole aga kindlasti see motiveeriv voorus, mis alluval silmad põlema panevad. Vähemalt mitte avalikus sektoris.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare