Andrei Lobov: Provokatsiooni anatoomia

 (144)

Andrei Lobov: Provokatsiooni anatoomia
Erakogu

Jätke meelde: edukaks provokatsiooniks on vaja ühendada kaks sümbolit – „pühalik“ ja „solvang“

„…1920. aastate alguses Baiov „poliitikaga ei tegelenud“. Kuid 1922. aastal juhtus intsident, mille tagajärjel oleks ta peaaegu jäänud ilma lektori kohast Eesti Vabariigi sõjaväe õppeasutustes. Asi on selles, et 1922. aasta aprilli esimeses pooles, võtsid Eesti Siseministeerium ja Tallinna Linnavalitsus vastu otsuse hävitada Vene turul õigeusu kabel ja viia ära Peeter I mälestusmärk, mis meenutasid Eesti ühiskonna teatud ringkondadele oma maa orjuse minevikku. Ööl vastu 30ndat aprilli demonteeriti maha Peeter I mälestusmärk ja viidi üle Jekaterinentali… Baiov astus avalikult selle akti vastu, millega vallandas Eesti ajakirjanduse tugeva rahulolematuse…“. (Eesti Vene Uurimiskeskuse toimetised, v.a. 2, Tallinn 2003.)

Seotud lood:

23. aprillil 2007. aastal toimus Riigikogus infotund. Selles infotunnis lubas peaminister endale õiguse seada kahtluse alla matmist kui niisugust ja kommenteerida erinevaid „kuulujutte“ Tõnismäele maetud sõjameestest. Näiteks tulid peaministri suust sellised versioonid, et sinna on maetud joobnud sõdurid, kes sattusid oma tanki alla või maha lastud marodöörid, kes hiljem maeti Tõnismäele. „Igat esitatud varianti saatis auditooriumi homeeriline naer.“ kirjutas Molodjož Estonij 24. aprillil, seda jõledust kirjeldades.

Loe veel

Siin tahaksin ma rääkida provokatsioonist, mis leidis aset aasta enne nimetatud sündmusi – 9. mail 2006. aastal. Võib olla aitab see lugu kellelgi tulevikus vältida uusi vigu.

NSVLi lipu kasutamine

www.youtube.com lehel on näha Kanal2 9. mai 2006. aasta uudiseid. Tänu Juri Mihhailovitš Lotmani töödele, õnnestus mul vaadata seda videoklippi läbi semiootilise analüüsi prisma. See tähendab, et vaadelda erinevaid „märke“ uudistes ja määratleda eduka provokatsiooni valemit. Jätke meelde: edukaks provokatsiooniks on vaja ühendada kaks sümbolit – „pühalik“ ja „solvang“. Järgnevalt on vaja jälgida sellele järgnevat reaktsiooni ja transleerida vajalikke järeldusi. (Meelde jätta ei tule mitte sellepärast, et seda kasutada, vaid seepärast, et mitte pettuda.).

Niisiis, teatab uudise süžee toimetaja laulvatest venelastest ja sellest, et Tõnismäel „joodi varjatult ka alkoholi”. Alkoholi joomist ei näidatud, kuid sõltumata sellest, tõukab see vaatajat tegema venelastest põhimõttelisi üldistusi.

Edasi, NSV Liidu lipp, mis on ka „Võidu Lipp“ (just sellise lipu heiskasid nõukogude sõdurid Reichstagi kohale), mida ajakirjanik nimetab Nõukogude Liidu lipuks ja helistab politseisse, et teada saada, kas NSVL lipu kasutamine Eestis ei ole keelatud. Politsei vastus oli: „on lubatud“.

Järgmine samm – ilmuvad „kaks sümbolit“. Neid kannab Jüri Böhm – lipp ja plakat. Eesti lipp on siin pühalik sümbol, aga plakat solvav sümbol. Plakatile on kirjutatud solvang: „Eesti rahvas ära unusta, see sõdur okupeeris meie riigi ja küüditas meie rahva!“

„Kremli käsi“

Nagu süžeest nähtub, kutsutakse abiks vanainimene – hallipäine mees võtab plakati oma kätte, Böhmi käes on lipp. Nad suunduvad koos mälestusmärgi poole. Aga juba ristmikul monumendi läheduses, on märgata reaktsioone, mida solvav sümbol esile kutsub: „(Ebatsensuurne väljend) vana (ebatsensuurne väljend)“ – kuuldub vene keeles vastuseks plakati solvavale tekstile ühe möödakäija suust. Juhime veelkord tähelepanu sellele, et pöördumine on suunatud ühele inimesele, mitte mõlemale – sellel inimesel on käes solvav sümbol ja ta on – vana.

Ausamba esisel platsil järgneb kulminatsioon: „Värdjad raisk!“. Pühad ja solvavad sümbolid on ühendatud. Reporterile jääb üle tuua nüüd televaataja ette mõte sellest, et solvatakse just püha sümbolit. „Eesti riigis ei tohi Eesti lipuga igale poole minna…“ Sellel õhtul kajastas aga kogu meedia juhtunut kui püha sümboli teotamist.

2007. aasta märtsis toimusid Riigikogu valimised. Üks erakondadest kasutas pronkssõdurit oma valimiste eelses reklaamklipis loosungi all „Isamaa on ohus“, transleerides ühiskonnale ideed pühale sümbolile kallalekippumist. Tähelepanuväärne on see, et nimetatud klipp kadus õige pea youtube'ist (autoriõiguse ettekäändel), kui sai selgeks selle dissonants venekeelse versiooniga, milles pakuti välja ehitada edukat Eestit…

Siis saabus aprill. Püha sümboli kaitseks tänavatel toimunud rahvaproteste püüdis valitsus selgitada „Kremli käe“ osavõtuga, „vale infoväljaga“ ja teiste juba tarvituses olnud „välisprobleemide“ allikatega. Teisisõnu – süüdi on alati keegi teine.

***

Iga tõelise poliitiku töö, kui ta tõesti on poliitik, aga mitte politikaan, seisneb mitte provokatsioonide kasutamises, vaid nende paljastamises ja selle ohtlikkuse selgitamises ühiskonnale. Vastasel juhul - kes külvab tuult, see lõikab tormi. Torm lõhub ühiskonna loomepotentsiaali. Võib olla ei ole meie riigis poliitikud saavutanud veel sellist professionaalsuse taset.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare