Andreas Kaju: Vaeseid lapsi aitab vaid raha

Suhtekorraldaja Andreas Kaju kirjutab oma blogis, et vaesus on pea kõigi ühiskondlike pahede algus ja lõpp ning et vaesus sünnitab vaesust, aga ka antisotsiaalsust ja vägivalda. Kui täiskasvanute hädades on empaatiaargumendile alati vastukaaluks isiklik vastutus, siis laste puhul eirab jutt vaeste rikkaks harimisest või õngega abistamisest reaalsust.

Selliseid vaeseid, nagu 99-aastane Bulgaaria kerjus Dobri Dobrev, kes kogus kerjates üle 40 000 euro, et annetada see kloostrite taastamiseks ja kes ometi leidis puudusest hoolimata kõik, mis talle on eluks vajalik, on julgelt miljon korda vähem kui neid, kelle jaoks vaesus põhjustab kannatusi, milles lohutus puudub sootuks.

Vaeseid, nagu Assisi Püha Franciscus, kes keskaegses Itaalias hülgas vabatahtlikult oma perekondliku jõukuse, et kerjusena enda ja oma asutatud ordu kaasteelisi maise omandita Jeesuse õpetuse jälgedes juhtida, ei ole Koplist ega Maardust võimalik leida. Küll on seal palju lapsi, kes on alati vaesed enese tahtest ja võimetest sõltumata.

Statistikaameti andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses iga kuues laps. Hoolimata regionaalpoliitika eurodest kaotavad sisuliselt kõik Eesti piirkonnad pöördumatult elanikke ja konkurentsivõimet. Selles valguses on ilmne, et piisava toiduta, siinkirjutajale ilmselt ettekujuteldamatult kehvades elutingimustes lapsed ei võitle enamasti sellest soost oma jõududega välja. Tihti saadavad lapsi sel teel vastutusvõimetud täiskasvanud,  vanemate alkoholism, narkomaania, koduvägivald, seksuaalkuritarvitused. Tihti aga lihtsalt üksikema, kes lihtsalt ei jõua ega jaksa.

Lakoonilisemalt kokkuvõetuna - on tõenäoline, et vaesusesse sündinud lapse jääb ühiskonnale kuluks, rääkimata iga meie silme all kärbuva elu individuaalsest traagikast.

Eesti lapsi elab absoluutses vaesuses kolm korda rohkem kui Soomes ja seitse korda rohkem kui Rootsis. Vaesus on kultuur, milles vohab uus vaesus. Igasse väetis omavalitsuses elavasse vaesesse perekonda sündinud laps jääb oluliselt suurema tõenäosusega vaeseks, kui laps, kes sünnib keskklassi peresse.

Absoluutses vaesuses elavaid lapsi ei too majanduskasvu prognoosidega keskklassi hulka. Vaesuse elavate laste - konkreetsete inimeste - probleemides pole põhjust otsida süüdlasi.

Olukorras, kus arenenud riikide majanduskasv on väike, ei ole meil kiiret võimalust oma inimkapitali parendamiseks pelgalt turujõudude abiga. Peaaegu et turufundamentalistina on mul sellest kahju, ent selle teadmisega leppimine ei ole tõsiseltvõetav alternatiiv ei neile, kellel puudub võime järjepidevalt suure hulga laste kannatusi kõrvalt vaadata ega ka neile, kes muretsevad Eesti makroväljavaadete pärast lühikeses ja keskmises perspektiivis (küllap on võimalik adekvaatse hariduspoliitikaga pikas vaates ka vaesus niivõrd-kuivõrd lahendada).

Laste vaesusega tegelemiseks pole poliitilist tellimust. Ei vali lapsed ja ei ole arvestatav ning mobiliseerunud valijasegment ka nende vanemad. Lisaks pole sobivaid lahendusi ka erakondade poliitikate kataloogis.

Vasakul on noorte tööpuudust pigem suurendav alampalga tõstmine ja riigieelarve vähesegi vaba raha suunamine masstoetuste inkrementaalsetesse tõusudesse. Nende ja sarnaste poliitikate ebatõhusus ei vajagi tõestuseks iseäranis ratsionaalset arutelu, sest ka parima tahtmise ja suurema tõstmise korral on Eesti suhtelise vaesuse tõttu toetuste suurusjärgud täiesti ebaoluliselt väikesed, et neist mingitki kasu oleks.

Paremtsentri poliitikud taandavad poleemika enamasti toimetuleku- ja muude toetuste viimisele testimispõhisele pinnale - "üle välja" toetuste asemel pakutaks suuremat toetust abivajajatele.

Lastevanematega tegeleb püüdlikult Töötukassa, ent nende väikseid edusamme vaesuslõksus olevate inimeste aitamisel töötuturumeetmetega tuleb vaadata kontekstis, kus arenenud maailmas on „kala asemel õnge" andmise poliitikameetmete praktiline kasulikkus juba ammu sattunud kahtluse alla.

Kuigi kahtlemata vajalikud teenused, ei lahenda ka psühhiaater või sotsiaaltöötaja lapse vaesuse probleemi. Rääkimata sellest, et see võiks leevendada vahetuid mõjusid lapse elule.

Yale'i Ülikooli vaesuspoliitika keskuse Innovations for Poverty Action uuringutest on võrsunud mittetulundusühing GiveDirectly. Selle põhitegevuseks on vaestele tingimusteta raha andmine ja seda ennekõike Aafrika erinevates regioonides, kus inimesed peavad hakkama saama vähemaga kui 1 dollar päevas. Sarnaseid näiteid on veel ja veel. Ma ei arva, et toimetulekupoliitika peaks Eestis minema üle otsestele ja tingimusteta rahasiiretele. Aga mul on sügavaid kahtlusi, kas me suudame maksuraha administreerida nii, et keegi, kes seda vajab, ka reaalselt kasu saab.

2013. aasta riigieelarves oli sotsiaalse kaitse kulurida 2,5 miljardit eurot, millest 1,7 miljardit läheb pensioniteks ja maksetena teise sambasse. Toimetulekutoetused on 23 miljonit eurot.

Vaesus pole kahtlemata kerge teema. Seda demonstreeris ka möödunudaastane Arvamusfestival, kus just sellel teemal toimunud paneel oli üks tragikoomilisemaid.

Vestluses osales ekspert, kes oli vaesusest väsinud ega suutnudki edasi anda probleemi traagilist sügavust; pankur, kes nägi lahendust ümberjaotamise osalises suurendamises ning kirjanik, kes ülejäänud osalejaid ja publikut provotseeris ideedega võlgadest vabanemisest ja Rootsi pankade karistamisest.

Paavst Franciscus, kes valis endale nime eelpool mainitud Assisi Franciscuse vaimust ja tegudest ajendatuna, avaldas hiljuti oma esimese apostelliku üleskutse Evangelii Gaudium. Seda võib tinglikult pidada tema mitteformaalseks poliitiliseks platvormiks. Selles heitis miljardi inimese vaimuelu kureeriv - või vähemalt sellega dialoogis olev - Püha Isa kinda vabale turumajandusele kui sellisele. Detailidesse langemata on siinkohal oluline täheldada, et empaatilise kristluse väärtustele tuginevas Lääne poliitfilosoofias on universaalne rahulolematus valitsuste suutmatusega  tegeleda "nüüd ja praegu" vaesuse ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemisega. Mõistagi kehtib sama ka mitmete teiste akuutsete probleemide puhul - Euroopa ja USA tingimustes näiteks immigratsioon, kümnendi pärast ka pensionipoliitika.

Kui lugeda lasteombudsmani (õiguskantsler Teder) katseid kaardistada laste vaesusega seonduvaid probleeme väga praktiliselt ja kliiniliselt, siis ka tema laste õiguste osakonna spetsialistide lahendused peatuvad poolel teel. Nende ideed hõlmavad ennekõike lapsi, kes mingil viisil juba on riikliku eestkoste all (näiteks käivad koolis ja on riigile sealtkaudu ligipääsetavad). Teiseks on ettepanekud autorite igapäevatööst tulenevalt avalike institutsioonide ja bürokraatlike protseduuride kesksed

Paraku ei ole Eesti riik lähikümnenditel võimeline pakkuma 63 000-le vaesuslõksus või absoluutses vaesuses elavale lapsele kõiki neid teenuseid (tugiisikutest psühhiaatriteni), mis ideaalmaailmas vajalikud on. Meeles tuleks pidada üht lihtsat tõdemust: vaesed on vaesed, sest neil pole raha ja rahata ei ole võimalik ühtegi last ära pesta, toita, riidesse panna, lasteaeda või kooli saata. Selle küsimusega tegelemine võiks olla meie pingutuse vääriline.

2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus. Riiklik toimetulekupiir on 90 eurot üksi elavale inimesele ja 72 eurot teisele ja igale järgmisele liikmele. "Toimekat" maksab omavalitsus, aga kulu tuleb riigieelarvest.

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt pärineb üks hea näide üksikvanemast (ilmselt rohkem kui 90 protsendil juhtudest ema): "3-liikmeline üksikvanemaga kahelapseline perekond. Taotleja elab koos kahe alaealise lapsega. Isik ei tööta, kuid mõlema lapse pealt laekub sissetulekuks lapsetoetust a' 19,18 €, mis moodustab kogu perekonna sissetuleku (kokku 38,36 €). Elamispinnaks on 2-toaline korter üldpinnaga 51 m² ning eluruumi kulud kokku on kuus 150 €.

Arvestuslik toimetulekutoetuse summa kujuneb järgmiselt: pere toimetulekupiir 234 € + eluasemekulud 150 € - lapsetoetused (sissetulek) 38,36 € = toimetulekutoetus 345,64 €.

Lisaks makstakse toimetulekutoetuse saajale, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, täiendavat sotsiaaltoetust 15 €. Seega kujuneb pere lõplikuks sissetulekuks kokku 399 € (toimetulekutoetus + täiendav sotsiaaltoetus + lapsetoetused)."

400 eurot, kaks last. Eluasemekulude eemaldamise järel on järel 250 eurot.  Alla 10 euro päevas. 3 eurot pereliikme kohta. Toit, riided (ma teen nalja, muidugi ei osta need pered poest riideid), lasteaiatasud, koolikulud. Muidugi ei käi need lapsed kunagi teatris, kinos, neil pole raamatuid, enamasti ka sõpru (sest kes tahaks vaestega mängida. Hea, kui päevast päeva tappa ei saa). Vaestega tegelevate ekspertide ja teenuseosutajate jaoks on see kõik muidugi igapäevane reaalsus, liiatigi veel probleeme lihtsustav. Aga vaestel laestel pole poliitilist patronaaži.

Valitsemine on prioriteetide seadmise kunst. Olukorras, kus ainus toetus, mida maksumaksja vaestele lastele annab, liigub abivajajani riigi abiga läbi toimetulekutoetuse, on põhjendatud selle otsustav tõstmine. Ma ei tee sellist ettepanekut kerge südamega ja annan endale aru, et see peab tulema ressursi ümberjagamise arvelt.

Muidugi ei ole see üdini efektiivne, arvestatav osa rahast läheb mitte sihtotstarbelisteks kulutusteks. Aga siin ma ei usaldaks "tervet mõistust", vaid vaataks tõendipõhist materjali vaeste kulututustest neile antud rahaga - eelpoolgi viidatud uurimisrühmade leiud kinnitavad pigem seda, et vaene teab ministeeriumi või kohaliku omavalitsuse administraatorist paremini, mille peale tal vaja kulutada on, et elu paremaks läheks. Ma ei näe muud võimalust vaesuslõksus elavate laste aitamiseks nüüd ja praegu.

Alternatiiv on tegelikult keerulisem - me võiksime minna regulatsioonide kallale ja lahutada riigi jõuga vaesuslõksus elavaid lapsi peredest, kus ilmselgelt puuduvad võimed ja tahe probleemidega rinda pista. See aga eeldaks käsitlust lastest kui ühiskondlikust omandist ja vastutusest, mis nii mulle, kui ka loodetavasti paljudele teistele, on vastuvõetamatu. See praktika viib pigem millegi selliseni, mida EPLis kirjeldas Mary Jordan. 

Vaesus sünnitab vaesust. Piisav raha väga vaestele on parim meede tegeleda praktilises plaanis sellega, et vaesuses elavaid lapsi aidata. See tähendab aidata neil saada süüa, riidesse, sooja, lasteaeda... Muide, kes tahab siin kaasa aidata, võtke ühendust MTÜga Teel, mis ühendab panustajaid abivajajatega. Minu ja minu partneri ettevõte aitavad. Aita ka.

Excelirahvale, kelle hulka ma ka ise ennast loen: vaesusesse sündinud elavad lühema elu, saavad kehvema hariduse, satuvad seadusega tihedamini pahuksisse ja mitte nii väga peenelt väljendatuna on ühiskonnale oma elukaare jooksul netokoormaks. Kui me juba kolmandikku oma ühistulust maksudega ringi jagame ehk oleme suure osa oma eludest riigi voli alla andnud, siis on püstirumal selle küsimusega mitte tegeleda.

Kindlasti pole õige, et vaesus või absoluutne vaesus on moraalselt niivõrd häirivad, et väärivad ideoloogiavaba käsitlust. Aga laste vaesuses hoidmine on kindlasti netonegatiivne ja seda ükskõik millises riigieelarve pikemat perspektiivi puudutavas Exceli tabelis. Arutame siis koos, milliseid tulusiirdeid oleme valmis kinni maksma, et anda väga vaestes peredes elavatele lastele võimalus sellest ringist välja murda. Usun selle võimalikkusesse, samal ajal uskudes, et täiskasvanuid ei tuleks tööjõuturult välja toetada.

Vaesed lapsed vajavad ka poliitilist eestkostet. Olgu see mõtteaineks neile, kes Eestile harjumuspäraselt püüavad igal aastal asutada seda uut ja kõige paremat paremrahvuslikku parteid. Teine võimalus oleks tõsta käed üles ja möönda, et meie sotsiaalhoolekandepoliitika ulatus jääb sõltumata valitsuse ideoloogilisest orientiirist olema piiratud nii õnge kui kala pakkumisega teenusepakkujatele. Siis teame, mida meilt maksumaksjatena oodatakse. Ise tegutsemist.

Lugu saavad kommenteerida ainult registreeritud kasutajad.