Andreas Kaju: Karistused karmimaks

31. jaanuari uudises võisime lugeda, et Viljandis pääses (ebaseadusliku) narkootilise aine suures koguses vahendamises süüdistatud Vladimir Kalojev vaid tingimisi vabadusekaotusega, seda olukorras, kus narkokuritegude arvu statistika on liikunud vaid tõusvas joones.

Narkokaubanduse globaalseks aastakäibeks pakub ÜRO vastav allasutus 400 miljardit USA dollarit, st natuke vähem kui kaheksa triljonit Eesti krooni. Ümmarguselt on summa kaks korda suurem kui näiteks Ameerika Ühendriikide eelarvemaht.

Selles valguses tunduvad viimaste aastate organiseeritud narkokaubandust puudutavad kohtukaasused iseäranis naeruväärsed. Leian, et üle tuleks vaadata narkootikume puudutav osa kriminaalkoodeksis, sellele eelnevalt kogu Eesti narkopoliitika.

Keskpärane piirikontroll Balti riikide vahel, lähedus Skandinaavia riikidele ning mitmekülgsed ja dünaamilised transpordimeetodid erinevatesse maailma paikadesse on teinud Eestist populaarse ning mugava transiitriigi mitmesugustele uimastitele. Tõele au andes on viimaste aastate jooksul Eesti politsei pingutused erinevate narkokaubandusega seotud episoodide avastamise juures hakanud senisest enam vilja kandma, siis kõik need pingutused nullib ebaefektiivne ja ebapiisav karistuspoliitika.

Nii endise kui ka praeguse koalitsioonipartneri Reformierakonna kandvaks ideeks narkokuritegude arvu vähendamisel on olnud üldisest liberaalsest maailmavaatest tulenev rõhuasetus üksikisiku vastutusele ning narkoennetusele. Samas on unustatud, et ka kõige efektiivsemad (mida küll Eesti puhul päris öelda ei saa) ennetusprogrammid põruvad, kui puuduvad efektiivsed ning jõulised vahendid kehtivate õigusnormide näol ka narkokaubandust hukkamõistvat mõtteviisi ellu viia ja narkokurjategijaid rangelt karistada.

Võtmekohad siseriikliku narkokuritegevuse vastu võitluses on kindlasti nende narkokaubandusega tegelevate kuritegelike organisatsioonide avastamine ja hävitamine, sealhulgas nende varade arest, organisatsiooni liikmete uurimine, arreteerimine ning süüdimõistvatele otsustele järgnevad pikad tingimusteta vanglakaristused.

See kõik eeldab organiseeritud narkokuritegevuse ründamisest kõikidel tasemetel — diileritest juhtideni. Seda tegevust peab toetama range ning spetsiifiline karistusseadustik. Iseasi on määratleda, mis täpselt valesti on. Kriminaalkoodeksis on minu arvates karistusmäärad suhteliselt esinduslikud — st et suurema osa esimese astme kuritegude eest oleks võimalik määrata suhteliselt kõrgeid karistusi. Erandiks oleks küll ilmselt liialt suur vahe tapmise eest määratavates karistustes — kas kuni viisteist aastat või eluaegne. See aga pole praegu olulisim.

Oluline on tänane mitteametlik karistuspoliitika — justiitsministeerium selgelt soosib miinimummäärade, sh ka tingimuslike karistuste kohaldamist kõrgemate määrade asemel. Kohtud lihtsalt ei rakenda kõrgemaid määrasid, vaid kohaldavad tingimuslikke karistusi — põhjuseks toob justiitsministeerium mitteametlikult kõrge vangide arvu 100.000 elaniku kohta, teisisõnu, ühiskondlik kulu ühe vangi kohta olevat liiga kõrge.

Täna oleks vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, mis annaks justiitsministeeriumile selge signaali — kõrgemad ühiskondlikud kulutused turvalisuse suurendamiseks ühiskonnas on aktsepteeritavad — kurjategijad ei tohiks saada raske kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmisel tingimuslikke või naeruväärselt lühikesi (mida eeluurimisvanglas veedetud aeg tihtipeale katab) karistusi.

Ilmselt oleks vaja antud olukorra muutmiseks vaja teha ühte asja kahest: kas sätestada vastava seadusega teatud kuriteoliikide puhul uued miinimummäärad — nö vältimatu reaalne vanglakaristus või läbi sotsiaalse dialoogi anda Eesti sõltumatule kohtuinstitutsioonile signaal, et senine karistuspoliitika ei ole edaspidi enam ühiskonna poolt vastuvõetav.

Populistide apelleerimine kallitele vanglakohtadele — autor ei suuda küll mõista, kuidas on mõned poliitilised jõud valmis tooma oma lapsed ohvriks võimalikele seniste karistusmäärade muutmisega seonduvatele lisakuludele. Jällegi ei tohiks ära unustada, et säästetav rahakulu organiseeritud narkokuritegevuses liikuvate ning pestavate (hommikul oma lapsele antud kommirahad, muuseas) ülisuurte rahasummade arvelt peaks üsna kiiresti tagasi “teenima” kulutatud summad karistuste raskendamisteks.

2000 aasta jaanuaris tuli Suurbritannias konservatiivide partei välja eelnõuga, kus nõuti muuseas ka automaatset vanglakaristust uimastimüüjale, kelle puhul tõendatakse, et uimasti müük toimus lähimast koolimajast 400 meetri raadiuses, teistkordse uimastimüügi eest alaealisele aga eluaegset vanglakaristust. Tollal naerdi idee välja — kaks aastat hiljem neelatakse Briti saartel ligi viiskümmend miljonit tabletti ecstacy’t aastas.

Aastal 2001 oli Eestis kuritegude registreeritud kuritegude “edetabelis” narkokuritegu varguse järel teisel kohal. Siinkohal võiks ka lugejale meelde tuletada, et registreeritud kuriteoks on siinkohal arvatud VAID need kuriteod, mille puhul on kuriteo tunnustel algatatud kriminaalasi.

Andreas Kaju on Res Publica liige