Allan Tohv: Raha ja rahareformid Eestis 20. sajandil

 (17)
Lisatud fotogalerii
Allan Tohv: Raha ja rahareformid Eestis 20. sajandil
Foto: erakogu

Viimase 110 aasta jooksul on Eestis oma raha (mark ja kroon) olnud ametlikult käibel 40 aastat, kümme kuud ja mõned päevad.

Kahekümnenda sajandi alguses olid Eestis käibel Tsaari-Venemaa rublad. 1918.-1922. aastal olid Vene rahadest veel käibel postmargid-rahad, Vene riigikassa vahetustähed, Valitsuse krediidipiletid, riigikassa viieprotsendilised obligatsioonid ja 1917.-1918. aastate kassatähed. Vahetustähti ja kassatähti emiteerisid nii Vene Ajutine Valitsus kui ka Nõukogude valitsus.

Rahvakomissaaride Nõukogu 04.02.1919 dekreediga lasti Venemaal käibele vahetustähed, hiljem riigikassatähed. Punarmee poolt 1919. aastal okupeeritud Eesti territooriumidel olid loetletud nõukogude rahad käibel.

Vene rahadest oli Eestis veel mitteametlikult käibel Vene Loodearmee (kindral Judenitš) Rootsis trükitud raha.

15.09.1918 Saksa okupatsioonivalitsuse määrus kehtestas Eesti territooriumil markvääringu. Käibel olid riigipangatähed, riigikassatähed ja laenukassatähed. Eesti Ajutise Valitsuse määruse alusel võeti Eestis 14.12.1918 ametliku maksevahendina kasutusele ka Soome mark.

Mitteametlikut olid Eestis sel ajajärgul veel käibel erinevate ettevõtete poolt käibele lastud nn kodurahad.

2. mail 1919 kehtestati Eesti mark ainukese maksevahendina. Võõraste valuutade ümbervahetamiseks anti aega 18 päeva. Vastuvõetud seadusele vaatamata jäi Vene rubla veel tükiks ajaks käibele. Oma osa selles oli nii pikaajalisel harjumusel (tsaarirubla) kui ka Eesti marga väärtuse kiirel langusel. Vene raha väärtus siiski langes samuti pidevalt ja see minetas oma tähtsuse 1921. aasta jooksul.

Esimeseks päris oma rahaks olid Tallinna Arwe-koja maksutähed, mis emiteeriti 1918. aasta lõpupäevadel või 1919. aasta alguses. Tegemist oli roheliste tšekkidega, millele nominaalväärtus oli käsitsi kirjutatud. Tegemist ei olnud klassikalise rahaga, vaid see oli kasutusel finantsasutuste omavahelistes arveldustes.

Mark tuli „päris rahana“ käibele 1919. aastal ja püsis aastani 1927. Kogu marga ajajärku iseloomustab pidev arutelu raha kehva kvaliteedi üle. Korduvalt pakuti kogu raha väljavahetamist. Arvutati isegi välja, et kogu paberraha väljavahetamiseks läheb vaja 8000 puuda (1 puud = 16,38 kg) paberit.

20.06.1924 seati raha vääring kulla alusele. “Kuldraha” ühikuks oli kroon (0,403226 g) puhast kulda. Kuni 01.01.1928 oli see kasutusel üksnes arvestuslikult välislepingute sõlmimisel.

01.01.1928 aastal toimus rahareform vahetuskursiga 100 marka = 1 kroon. Kroonid kujundati Taani paberraha eeskujul. Korraldati kavandite konkurss, mille võitis Günther Reindorff ja teise auhinna sai Kark Doll. Rahareformile eelnes kuid kestnud avalik vaidlus tulevase rahasüsteemi olemuse ja uue rahaühiku nime üle.

Loomulikult jäi vaidluses rahasüsteemi olemus tagaplaanile ja keskenduti rohkem nimele. Jaan Tõnisson tegi ettepaneku võtta rahasüsteemi aluseks kuldfrank ja raha nimeks kuldar. Sotsiaaldemokraadid pooldasid franki. Rahvas vaidles hoogsalt kaasa ja rahva poolt pakuti muu hulgas nimesid “kuldar ja muldar“, „iva ja tera“, „mats ja pops”, „esto ja sant”, „pank ja rott” jne. Võitsid siiski sent ja kroon.

1933. aastal krooni devalveeriti. See kaotas oma väärtusest 35 protsenti, kuid devalveerimine aitas kindlasti kaasa Eesti majanduse kiiremale väljumisele ülemaailmsest majanduskriisist ja soodustas Eesti kaupade konkurentsivõimet välisturgudel.

Järgmiseks oluliseks verstapostiks meie rahaajaloos oli Eesti ebaseaduslik inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu 1940. aastal ja rubla tagasitulek. Rubla ja kroon olid kõrvuti käibel alates 25.11.1940. Alates 25.03.1941 oli Eestis käibel ainult Nõukogude rubla. Kehtestatud vahetuskurss oli 1 kroon = 1.25 rubla. Rubla oli röövimine päise päeva ajal. Inimesed kaotasid oma hoiused, elatustase langes järsult, poodides oli puudus toidust ja muust hädatarvilikust.

1941. aastal alanud Saksa okupatsioon tõi käibele Riigi Krediidikassa tähed okupeeritud territooriumide jaoks — ostmarga ja mündid. Paralleelselt jäid käibele ka Nõukogude rublad ja tšervoonetsid. Kuigi Saksamaal käibel olnud Reichsmark’i, “õige marga“, kasutamine okupeeritud territooriumidel oli keelatud, võib siiski arvata, et nii õiged margad kui ka Saksa sõjäväe nn sisemaksevahendid olid ka Eestis maksevahenditena kasutusel.

Loe veel

Nn koduraha jõuti 1941. aasta suvel ja sügisel järjekordselt käiku lasta. Kodurahana käibisid edukalt ka nn villapunktid (kootud kauba punktitõendid), mõnikord isegi edukamalt kui ostmark.

Aaastatel 1944-1992 oli Eestis taas käibel Nõukogude rubla. Sellesse perioodi mahtusid 1947. ja 1961. aasta rahareformid (mõlemal puhul 10 vana rubla = 1 uus rubla). Ei tohi unustada ka trikki suurte rahatähtede kõrvaldamisega. 22.01.1991 avaldati Gorbatšovi ukaas, millega kõrvaldati 50- ja 100-rublased. Raha sai vahetada ainult kolme päeva jooksul töökoha kaudu kuupalga ulatuses, kuid mitte rohkem kui 1000 rubla. Pensionärid said vahetada 200 rubla või ühe kuu pensioni. Limiteeriti ka pangahoiuste kasutamist. Õnneks küll hiljem tähtaegu pikendati, kuid hüperinflatsioon oli teinud oma töö.

Uue välimusega rublad lasti käibele 1991. aastal. Mingitel põhjustel kolmerublane väidetavalt Eestisse ametlikult ei jõudnudki.

1992. aasta rahareform taastas Eestis maksevahendina krooni. Rahareformi eelduseks oli 11,3 tonni kulda, mis tagastati 1992. aastal. Inglise Pangast tagastati 4,8 tonni, Rootsi Pangast 2,9 tonni, Rahvusvahelisest Arvelduspangast Šveitsis 3,6 tonni. Inglased ja rootslased tagastasid kulla, kuigi see oli vahepeal NSVLle loovutatud.

Eesti rahatähtede kavandite konkurss kuulutati välja 1989. aasta lõpus, paberrahadele 8. detsembril ja müntidele 11. detsembril. Esimese koha ja 1500 rubla preemiat sai Vladimir Taiger, teise koha ja 1000 rubla Ado Tuugal, kolmanda koha ja 700 rubla Urmas Richet Ploomipuu. Lõplikud variandid valmisid Taigeri ja Ploomipuu kavandite järgi. Hiljem kujundas Taiger 50- ja 500- kroonised kupüürid.

Müntide kavandite puhul jäi esimene auhind välja andmata ja selle asemel jagati teine koht Mari Käbini ja Enn Johannese vahel. Müntide vapilõvid modelleeris Arseni Mölder ja mündiväljale sobitas kunstnik Ants Raud. Lõpuks vermiti mündid 1936. aastal välja antud müntide eeskujul.

20.06.1992 kell 04.00 sai ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eestis Eesti kroon. Sularaha vahetus kestis 22. juunini. Vahetuskurss 1 kroon = 100 rubla. Vahetati ainult 150 krooni (1500 rubla) igale eraisikule. Fikseeriti kurss 1 Saksa mark = 8 krooni.

Seega ei ole Eesti rahvas oma rahast rahareformide käigus ilma jäänud vaid kahel korral: 01.01.1928 ja 01.01.2011. Oma raha on iseseisva riigi üks oluline tunnus ja rahvuse identiteedi osa, kuid sellest saame me arvatavasti tõeliselt aru alles aastate pärast. Loodame siiski eurost parimat ning tõstame 31.12.2010 õhtul klaasikese krooni mälestuseks ning krooni kupüüride ja müntide kujundajate talendi kiituseks.

Käesoleva ülevaate koostamiseks on kasutatud alljärgnevat kirjandust:
1) Ivar Leimus, Eesti Vabariigi rahad 1918-1992, Tallinn 1993
2) Ants Laretei, Eesti Vabariigis käibelolnud paberrahad 1898-2010, Pärnu 2010
3) Allan Tohv, Eesti Vabariigi paberraha 1919-1940+1991-2008, Tallinn 2008
4) Allan Tohv, Eesti Vabariigi mündid ja paberraha 1991-2010,Tallinn 2010

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare