Allan Alaküla: Tallinna meediauuring röövis välisinvestoritelt ööune

 (101)

Allan Alaküla: Tallinna meediauuring röövis välisinvestoritelt ööune
Foto: Andres Putting

Eesti meedias poliitilise tasakaalu puudumise numbriliselt välja toonud Tallinna meediauuringu esmane kaja oli tagasihoidlik. Väheste uudiste pealkirjades domineeris uuringu maksumus.

Meediakogenud inimesed teavad, et uuringute, välisvisiitide, pidustuste või raamatute maksumusest räägitakse meedias alati siis, kui vinguviiul peab mängima, aga midagi sisukat öelda ei ole, ei osata või ei lubata. Seda tehakse reeglina nooremreporterite kätega.

Meediajuhid ja juhtajakirjanikud kohe sõna ei võtnud. Ja ongi hea, sest uuringutulemused on sedavõrd šokeerivad ning nendega tutvumiseks tulebki võtta aega. Seda ajal, kui Eesti meediarahvast on aastaid toidetud jutuga, et üksikutes saadetes võib ju olla midagi ka nihu, aga kanalite kaupa ja tervet meediapilti arvestades on poliitilise tasakaaluga meil kõik kõige paremas korras.

Paarikümneprotsendine kalle vasakule või paremale on Lääne meedias aktsepteeritud praktika. Ida-Euroopas tuleb ette, et meedia on kaldu ka 100 või isegi 200 protsenti. Meil tõi esimene tegelik tasakaalu-uuring aga välja, et paremkreen on juba rohkem kui neljakordne!

Iga mõtlev inimene saab aru, et sellise kaldega pole demokraatia enam võimalik. Ja kui kohalikud meediajuhid seda ei taipa, siis nii meediasektorisse kui mujale Eestisse oma miljardid kasvama pannud välisrahastajad kindlasti ei maga tegelikkusega tutvudes enam rahulikult.

Uuringu avaldamisele eelnenud nädalal kuulasin Eesti Koostöökogu ja Tartu Ülikooli Eetikakeskuse meediakonverentsi, kus nauditava detailsusega refereeriti põhjalikku kogumikku nõukogude aegsest Eesti ajakirjandusest, selles toiminud poliitilisi mehhanisme ning eriti nendest raamidest möödahiilimise juhtumeid. Ikka endiste ajakirjanike eneste mälestuste alusel. Seejuures meenus, kuidas isegi 80-ndate aastate keskel oli ülikooli ajalooteaduskonnas võimalik põhjalikult süvenda Pätsu diktatuuri aegse ja isegi sellele eelnenud ajakirjanduse poliitilistesse mehhanismidesse, kuid nõukogude aegse ajakirjanduse anatoomia oli perestroika esimestel aastatel veel tabu.

Loe veel

Kas nüüd oleme siis jälle seisus, kus taasiseseisvumisele eelnenud perioodi meedia analüüs on võimalik, kuid poliitilise meedia lähiajalugu ja kaasaeg endiselt vähemalt sisuliselt tabu?

Tallinna meediauuringu sisu oli aga kohemaid selge ühele poliitikule — IRLi esindavale Indrek Raudsele. Tema sõnul tuleks Savisaarel meediakajastuse muutmiseks muuta linna juhtimist. „…ja ei oleks vaja igakuiselt kulutada 90 000 krooni meediauuringutele, tõestamaks seda, mis niigi on juba teada,“ kuulutas Raudne. Sellega tunnistades esimese valitsuspartei poliitikuna avalikult, et meediakajastus pole Keskerakonna suhtes ka tema teada tasakaalus. Fakti omaksvõtt on tähelepanuväärne. Näiteks Kristen Michal Reformierakonnast ütles veel hiljuti, et tasakaalu puudumine meedias on keskerakondlik luul.

Raudne ütleb, et uuringuperioodi langes Songissepa ja Lõugase süüdistamine ja seetõttu oligi Keskerakonna negatiivne kajastus õiglaselt välja teenitud. Kui aga võrrelda neid juhtumeid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri ja Maanteeameti juhi ametist kõrvaldamisega seoses ikka suurusjärkude võrra suuremate summade nuritarvitamisega, siis näeme, et meedia ei kohtle erakondi erapooletult. Kas keegi on teinud pealkirja, et IRLi ministri parteikaaslasest ametijuht on kapo huviorbiidis? Ei ole kohanud.

Selleks, et uuringuperioodi juhuslikke mõjusid vähendada, tulebki seda korrata. Ning kui ka teisel ja kolmandal kuul järjest on pilt sama drastiline, siis tuleb meedial asuda ennast muutma. Sest eitamise, varjamise ja itsitamise strateegia enam ei kanna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare