Alatalu: Venemaaga liitumise kadumine referendumite tekstist annab selgituse Ukraina vägede taktika muutumisele
Täna teeb Ida-Ukraina separatistide jutt „Putin ei loe meile midagi, me ise otsustame“ üksnes nukraks. Tõenäoliselt referendum mingis ulatuses ka toimub, ent vastamisele minev küsimus „Kas olete nõus Donetski Rahvavabariigi väljakuulutamisega?“ (see kuju jäi pärast 5. muutmist-kärpimist nädalpäevi tagasi) ei selgita ju miskit.
„Venemaa liitumise“ kadumine tekstist annab tegelikult paraja selgituse ka Ukraina vägede taktika muutumisele – otserünnakud asendusid venitamisega, sest vastaspoole taganemine oli ilmne ja referendum sisu kaotanud.
Aga kui palju kordi hõigati enne seda Ida-Ukrainast Venemaa TV pilti nutuseid küsimisi: „Vladimir Vladimirovist, teie olete meie ainus lootus, aidake meid.“ Täna ei mäletata ei seda ega taheta meenutada midagi sellest, kuidas Vene ametiisikute kohalolles - 22.02 Harkivis moodustati 1944.aastat meenutav Ukrainski front (vastusena evropeiski-fasistlikule), kuidas sellel osalenud võtsid üle Sevastopoli (23.02) ja Krimmi (27.02), kuidas toetusmanöövrina moodustati märtsi algul esimesed „rahvavabariigid“ Ida-Ukrainas, millised Krimmi liitmisega (18.03) küll unustati, et USA ja Euroopa Liidu sanktsioonide toimima hakates taasluua lootuses nurjata 25. mai presidendivalimised Ukrainas. Või kuidas pärast Genfi kokkulepet (17.04), mis kinnitas Kiievi võimude seaduslikkust, hakati viimast huntaks kutsuma, et oleks propagandistlikult parem seista vastu separatistide laialiajamisele jõuga.
„Me tahame ise otsustada ja me ei anna alla, pigem sureme!“ oli jutt, mida idaukrainlased rääkisid viimasel kahel nädalal, kui käisid kokkupõrked ja lahingud Ukraina jõustruktuuride üksustega, Venemaa telekanalite mikrofonidesse. Nagu öeldud, ei anna küsimusele vastamine täna enam midagi ja referendumi toimumine jääb ilmselt viimaseks enda olemasolu ja tegude õigustuseks neile, kes piiri tagant tulnud korraldusi täites kogu selle Ida-Ukraina märatsemise ette valmistasid ja ellu viisid. Tänast seisu arvestades tuleb ilmselt kiirelt sulgeda ka spetsiaalselt loodud internetiportaal „Krõm i Novorossija“, mis mainitud kahel otsustaval nädalal selgelt suunas separatismi Ukraina lõuna ja idaosas.
Idaukrainlaste (et mitte öelda kohalike venelaste) pidev meelemuutus ja põikpäisus kolme kuu jooksul on rabavad, ent revolutsioonide toimimise loogikat vähegi teades käis kõik seaduspäraselt. Kogukondades ja kooslustes, kus jätkuvalt domineerib tugevama jõud ja võimalused (ega`s Kiievi võimud praegu juhuslikult nimeta kubernerideks oligarhe!), on ikka oluline küll – kas võimul on omakandi mees (Ida-Ukraina jaoks presidendid Kuchma 1994-2005 ja Janõkovõts 2010-14) või keegi teine. Tasub meenutada, kuidas Krimmi annekteerimise aegu hakkas Ida-Ukraina järsku nõudma Janukovõtsi ennistamist presidendiametisse, ehkki oli teda kuu varem maapõhja neednud – ikkagi oma mees ja kui Moskva annab toetusmärke, siis miks mitte võimule tagasi!?
Tegelikult on kõnealusel Ida-Ukrainal veel üks spetsiifiline, ajalooga seotud erijoon, mis huvitaval kombel pole siiani vajalikku tähelepanu saanud. Nimelt oli just see kant 15.-18. sajandil kolme kempleva suurvõimu – Moskva tsaaririigi, Poola-Leedu suurriigi ja Türgi impeeriumi saakobjekt, kuniks neist jäi peale tugevaimaks tõusnud Venemaa. Seniks elasid kohalikud kasakad nagu riik riigis ehk siis relvis mehed tegid mida tahtsid. Kasakate kuulsaim asustuskoht oli Zaporozje Sets, kus 1675.a. sündis ka kuulus kiri Türgi sultanile ja soovitan kõigil ikka ja jälle vaadata, kuidas Ilja Repin on jäädvustanud neid tõeliselt julgeid mehi, kes ei kartnud solvanguid ja roppusi täis kirja isegi Türgi sultani ette viia. Need mehed ei kartnud surma, nagu nende tänasedki järeltulijadki.
See karm tõde sai teistkordse kinnituse, kui just see sama kasakate kant Dnepri kärestike ümber ja sealt idapoole jäävad alad ehk siis tänased Donetski, Zaporozje ja Dnepropetrovski oblastid olid paigaks, kus aastail 1917-21 eksisteeris Vylna Territoriya ehk siis Vaba territoorium. Selle asukate ehk meeste-naiste arvu hinnatakse 7 miljonile ja sealset eripalgelist elamist-olemist kamandas Ukraina anarhistide suur sümbol batko Nestor Mahno (1888-1934). Kui kohe lisada, et pisut vähem kui 4 aasta jooksul käis Vaba Territooriumi pealinn Huliaipole (ka Mahno sünnilinn) 16 korda sõdimise tulemusena käest kätte, siis polnud nagu asu kellelgi.
Ometi – ka Mahno enda memuaarid kinnitavad seda – andsid eksproprieeritud ettevõtted ja suurfarmid toodangut, toimis naturaalkaubandus, kõike juhtisid vabalt valitud nõukogud. Vaba Territoorium hakkas kujunema suvel 1917 sõdiva Venemaa tagalas ja sattus märtsis 1918 Saksa-Austria-Ungari okupatsiooni alla. Mahno poolt loodud Ukraina Revolutsioonilisse Ülestõusnute Armeesse, ka Mustaks Armeeks kutsutusse (15000 meest, jala-, ratsa- ja suurtükivägi + kuulsad kuulipildujaga hoburakendid tachankad, mis olevat Mahno enda väljamõeldis) kuulusid nii juudi väeosad kui ka Eesti laulukoor (mainin viimast fakti lootuses, et ehk keegi teab Musta Armee eesti koorist midagi rohkem!?).
Sõditi aga kõigiga alates okupatsioonivägedest ja teistest atamanidest, kelledest kasakate maal puudust polnud. Veebruaris-märtsis 1918 oldi formaalselt Lenini käsul välja kuulutatud Donetsi-Krivoirogi vabariigi koosseisus, ent too suri välja, Mahno loodu aga mitte. Punaste järel andsid mahnolased säru hetman Skoropadski meestele, siis semmiti või jälle sõditi nii valge- kui punakaartlastega, esmalt anti üksinda, siis pundis punakaardiga otsustav hoop Wrangelile ehk siis just tänu Mahnole jooksis viimane tõsine katse Nõukogude võim kukutada ... merre. Ent järgnes Lenini kiirkorraldus liitlane likvideerida - kogu anarhistide juhtkond meelitati kõnelustele ja lasti maha. Peale Mahno, keda päästis vaist ja kes 1921.a. pages Rumeenia kaudu Pariisi.
Lühidalt öeldes sündis 90 aastat tagasi selles kandis paljus sama, mis tänagi – relvis mehed teevad, mida tahavad ja ei allu kellelegi. Kui toona ammutati tarkust anarhistlik-kommunistlikest õpetustest, siis täna paraku toimitakse idapiiri tagant tulevate korralduste alusel. Meestele-naistele endile kahjuks, sest esimese juhtnööri peale välja kuulutatud soov liituda Venemaa Föderatsiooniga muutis nad koheselt separatistideks. Ka Donetski Rahvavabariik on separatism, rääkimata kõigi seniste võimuorganite laialisaatmisest ja asendamist suvalise massi poolt valitutega ebaseaduslikkusest. Pluss senised keeldumised keskvõimude pakutud kõnelustest.
Veel Genfi kokkuleppega sai selgeks, et Putin neile appi ei tule ning ikkagi vallandunud sõdimise lihtsamaks loogiliseks selgituseks see, et separatistide pealikud käituvad kui ohvitserid, kes tegutsevad kuniks kõrgem ülemjuhataja on oma eelmise korralduse tühistanud. Putini 7. mai avaldus muutis küll olukorra kardinaalselt, ent kuna Putin ise mainis „referendumite edasilükkamist vastavate tingimuste tekkimiseni“, siis on ju aega manööverdada, mida tehaksegi. Tegelikult on referendumilgi oma mõte sees, sest Ukrainas on rahvas võimust niivõrd võõrdunud, et võimalus midagi olulist esimest korda elus või üle hulga aja (1991.a. toimus viimane küsitlus!) arvata on ka suur rahunemise allikas.
Mõistagi on äsjastel vastuhaku juhtidel raske tunnistada, et tegutseti mõttetult ja et neid tegelikult ka reedeti n.ö. omade poolt. Seda viimast on eriti raske omaks võtta, sest suure poliitika toimimist seal kandis veel lihtsalt ette ei kujutata.
Kaudselt ja paraku täpselt annab sellest viimasest head ettekujutust asjaolu, et Ida-Ukraina lausa kubiseb Lenini kujudest, mis jäävad ju kaadrisse pea kõigis sõjareportaazides. Mees, kes 90 aastat tagasi andis korralduse kõik oma arust õige vabaduse eest sõdinud ja batkole kuuletunud maha lasta, on seal siiani puutumatu jumala staatuses. Kui Lääne-Ukraina vabanes Leninitest veel 20 aastat tagasi ja Kesk-Ukrainas kõrvaldati 12 kuju pärast mullu novembris alanud revolutsiooni, siis pole juhus, et Ida-Ukraina läks keema pärast seda, kui 22.02 üritati Harkivis maha võtta Leninit. Aga Leninite seismine täna on parim märk ajast mahajäämises ja ajaloo mittetundmisest. Ning jälle tuleb selle eest maksta miljonitel reakodanikel, kes sedapuhku läksid kaasa suure poliitika tegijate organiseeritud avantüüriga.
