Ajalugu vaatab aknast sisse
Arheoloogiadoktor Jüri Peets alustas väljakaevamistega Salmes 2008. aastal. Esimene muinaslaev oli 11 meetrit pikk, sealt leiti seitsme sõdalase luustikud. 2010. aastal läksid tööd uuesti lahti, siis juba teise ja ligi kaks korda suurema sõjalaeva juures. Salme kandis pidi toimuma tollastes tingimustes väga tõsine taplus. Hukkunud, kahe laeva peale kokku poolsada meest, maeti lausa tulevase Salme kooli hoovile kiirustades maha, s.o õigemini seati valmis viimse teekonna jaoks Valhallasse.
Sündmus dateeritakse aastatesse ca 750 pKr, Peetsi sõnul läheb see võib-olla mõnekümne aasta võrra varasemaks.
Muistne laevmatus
Väljakaevamiste juhataja Jüri Peets meenutab, et oli üsna eriskummaline tunne, kui eelmisel aastal esimene kiht välja puhastatud sai. Nähtavale ilmusid kilbikupalde read, ja kui arvestada, et kilbid olid meetrilaiused, olid langenud kangelased kaetud otsekui pärnapuise vaibaga. Pärnapuu on hea kerge, seda kasutati kilbimaterjalina ka hiljem. Kilbikuplaid leiti kokku 15, kõik olid enam-vähem ühte tüüpi, kuigi üks tundub teistest uhkem kilp.
Jüri Peets: „Saagades ja vanades kangelaslauludes rõhutatakse, et langenud sõjamehed pandi pärnapuise kaitse alla magama. Istudes õhtul seal augu ääre peal, mõtlesin selle pärnapuise kaitse peale, et nüüd olen Edda maailmas sees. Seda peab ise kogema, seda ei saa kirjeldada.”
Koos luustikega hakkasid tulema kullatud käepidemetega Damaskuse terasest mõõgad, sajad muistse lauamängu nefatavli nupud (mida varem polnud Eestis ühtki leitud), haruldaselt hästi tehtud ja hästi säilinud luust kammid... Kui poleks oma silmaga näinud neid neediridu, mis vägevast 17–18 meetri pikkusest sõjalaevast alles jäänud, ega kullaga kaunistatud pronksist mõõgatupepealise ja -pideme ornamente, rääkimata neist üliväärtuslikest Damaskuse terasest mõõkadest endist, ja kogu selle hiilgava seltskonna, kes siin oma elu jättis, kümnetest luustikest, siis ütleks, et niisugust asja ei saa meil siin Eestis olla. Niisugust lahingujärgset laevmatust pole leitud kogu maailmas. Tavapäraste Skandinaavia laevmatuste puhul on peaosalisi olnud üks-kaks-kolm, aga et ligi nelikümmend langenut ühes laevas, sh vürstlikke mehi ja ilmselt ka nende peamees… sellist varem leitud pole.
Mitu laeva võis retkes osaleda? Jüri Peetsi hinnangul vähemalt paarkümmend ja meeste üldarv pidi küündima 500-st kuni tuhandeni. Tegu pole mitte tavaliste adra tagant tulnud meestega, vaid elukutseliste üliksõdalastega. Viiele surnule oli juurde pandud kullatud pronkskaunistustega uhke ja väga hästi säilinud loomornamendiga kaheteralised mõõgad.
Enne kui selgus enam-vähem täiskindlusega, et tegu on tõepoolest purjelaevaga, kaldus Jüri Peets pidama mehi Upplandi kandist pärit olevaks. Nüüd ta enam selles kindel pole, kõne alla võib tulla kogu Läänemere areaal, ei saa välistada Gotlandi ega Idamere lõunarannikut.
Hambavaap kujuneb välja esimese kümne eluaasta jooksul ja sinna ladestunud strontsiumi järgi on võimalik määrata, mida inimene nende aastate jooksul sõi, seega – kus ta elas, aga nende analüüside tegemine on üsna kallis, tulemused selguvad aasta-paari pärast. Arheoloogi üks põhivoorusi on kannatlikkus...
Kuidas aega surnuks lüüa
Ülikute kui jõude inimestega käib kaasas pidutsemine ja aja surnuks löömine, mille üks võimalus on hasartmängud, ütleb Peets. Viimasel ajal on taas moodi läinud muistne lauamäng nefatavl. Senini polnud Eestist leitud ühtegi selle mängu nuppu, nüüd saadi teisest Salme laevast neid korraga ligi kolmsada. Täringuid leiti kokku seitse, üks on hirve- või põdrasarvest, osa võib olla narvali kihvast tehtud, ilusa kontsentrilise süüga.
Valhalla (muinaspõhja ‘langenute hall’) oli lahingus langenud sangarite ja surnud kuningate asupaik, kus veedeti maailma lõppu ja uue parema maailma taassündi oodates aega võitlusmängude ja pidusöömingutega, otsesõnu öeldes joomingutega, kuid ka lauamängud olid surnud üliku jaoks Valhallas täiesti kohane lõbustus.
Üliku jaoks oli ülioluline ka hoolitsus oma välimuse eest. Leiti hulgaliselt luukamme, tehtud tõenäoliselt hirvesarvest. Viimane, 13. kamm, mis välja tuli, oli praktiliselt täiesti terve, ilusa silm- või solaarornamendiga. Leiti ka ühed käärid, lambaraua moodi, need olid puruks murtud.
Kõige arvukam leiuliik oli aga laevaneedid, neid tuli kokku kõvasti üle poole tuhande, põhiliselt laevaplankude ühendamiseks. Neetide seas on päris hiiglasi, üle 15 cm pikkusi läbimõõduga umbes sentimeeter. Just need suured needid (võimalik, et kasutusel masti kinnitamiseks) andsid omalt poolt alust oletuseks, et ehk oli Salme teine laev purjelaev. Ühe meistri käekiri on tuntav, mitte nagu esimeses paadis, kus oli vähemalt nelja-viit sorti neete. Peetsi sõnul on need ühe töökoja, kui mitte ühe sepa töö.
