Aitäh, Sandra ja Symphony!

Sandra ja Urban Symphony koht tänavuse Eurovisiooni esimeses kümnes on igati tubli tulemus: poolfinaalist murdis Eesti pärast hallivõitu aastaid jällegi välja – ja ettepoole, kui pessimistid arvasid. Korraga ja järsku enamat nõuda oleks noorelt lauljatarilt ja tema tiimilt vaatamata igati kohusetundlikule ja hingestatud ettevalmistusele liig nõuda olnud.

Muidugi, pärast seda, kui Tanel Padar ja Dave Benton aastal 2001 ootamatult europuult kõige kõrgemal oksal asuvad viljad ära noppisid, on eestlastel hammas verel: kui see ükskord juhtus, siis võib see ometi jällegi sündida! Tõepoolest, ent tõenäosusteooriaga see lähemail aastail kuigivõrd kooskõlas ei ole.

Sest põhimõtteliselt jääb Eurovisiooni võit tänastel aegadel, mil pole tegu mitte laulude või muusika võistlusega, vaid show, PR-i, poliitika ja väga paljude muude aspektide ettearvamatu seguga, võrreldavaks lotovõiduga. Selle nimel võib küll tohutult pingutada, aga ikkagi mitte kuhugi jõuda. Võit võib tulla nii ülioodatult – nagu tänavu Norra – kui ka täiesti ootamata.

Tore on see, et sel aastal ei läinud Eesti Eurovisioonile lolli mängima ja nilbitsema nagu läinud aastal, vaid selleks valmistuti südamega ja võimalikult heale tulemusele keskendudes. Eesti Eurovisiooni eelvooru muutmist Eesti Lauluks saatis küll kohati kibegi iroonia, aga tagantjärele polegi siltidel enam teab kui suurt tähtsust. Moskvasse ju jõudsime, oli siis eesti laulude saagiga, kuidas oli.

Sandra Nurmsalu ja Urban Symphony tulevad Moskvast tagasi igatahes võitjatena. Laulu esitus oli sümpaatne ja armas ning laul ise ka hea. Mida noor ja silmapaistvalt andekas Sandra oma lavaelus edaspidi ka ette ei võtaks, Eurovisiooni kogemusest on talle igal juhul kasu. Juba kas või publiku arvukuse poolest jääb see hindamatuks kogemuseks.