On vähe neid, kes teavad, kust pärineb nende toit ja mis moodi seda toodetakse. Enamasti ei leidu ju kohalikku, töötlemata ja pakendamata toitu kodulähedases kaubakeskuses ja selle leidmiseks tuleb veidi vaeva näha.

Kuigi inimlik laiskus on mõistetav ning lihtsam on mitte mõelda, millest koosneb kirevas pakendis poolfabrikaadi sisu, tasub siiski osta oma liha, juurvili, puuvili ja piimatooted kohtadest, kus esmatähtis on selle kasvataja või tootja, mitte pakend.

Nüüd lihast. Palju on räägitud punase liha kahjulikkusest ja valge liha kasulikkusest. Kui kõrvutada tööstuslikult kasvatatud broileriliha ja nuumafarmidest pärinev veiseliha, võib tõepoolest olla toitefaktorite seisukohalt mõningane eelis valgel lihal. Kui aga tänapäevastel linnukasvandustel oleksid klaasist seinad, ei sööks tõenäoliselt üheksa kümnendikku tarbijaist broilerit nii emotsionaalsete kaalutluste kui ka tervislikkuse tõttu.

Suursigalad ja mahesead

Ajalooliselt on kõik inimese viis meelt olnud kasutuses toidu hankimisel ja selle valmistamisel. Viimase, ütleme saja aasta jooksul on läinud nii, et enam me ei koge ega näe, kuidas tegelikult kasvavad meie toidulauale jõudvad loomne ja taimne toit. Selle vahe on katnud turundus – pakend ja reklaam meedias - kuid paraku pole toidu tooraine kvaliteedil sellega enam erilist seost.

Teadlik tarbija teeb aga valikuid. Näiteks saab osta juurikad väiketalunikult, mahepoest või otse tootjalt, kelle kasvatusviise ostja teab ja tunneb. Liha ja piimaga on keerulisem: et tagada piima liikumine lüpsilt jahutustanki ja sealt edasi piimaautosse võimalikult hügieeniliselt, on tänapäevased tootmissüsteemid sedavõrd kinnised, et sellest piima kättesaamine enne tööstusse jõudmist on peaaegu võimatu - suurfarmid ei oota klaaspurgiga teadlikku tarbijat.

Kõige raskem on aga leida mahekana või –broilerit, keda kasvatatakse lihaks. Selliseid väikefarme Eestis enam pole. Pole ka keskmise suurusega talusid, kellel oleks paarkümmend kana tagaõues. Seega on ainus tooraine Talleggi või lõunanaabrite broileriliha.

Seakasvatus on Eestis läinud nn Ameerika teed – viimase kümne aasta jooksul on sigade arv vähenenud 1 miljonilt 350 000ni. Põhiliselt on see toimunud väiketootjate arvelt. Mahesigu on Eestis vaid umbes 300 isendit. Samas Eesti suurim seakasvatus EKSEKO toimetab võimsalt ja hästi, realiseerides aastas 260 000 siga.

Jahusegu automaadist ja restpõrandad

Letil olev sealiha tuleb kümnekonnast farmist, kus söödetakse sigu automaatidest jahuseguga, kus nad kõnnivad restpõrandail ning ei näe oma elu jooksul päiksevalgust. EKSEKO-l on korralik eesmärk olla 2015. aastal üks viiest suurimast ja madalaima tootmise omahinnaga seakasvatusettevõttest Euroopas. Kuid seesama eesmärk teeb väga raskeks väikesel ja keskmisel seakasvatajal Eestis ellu jäämise.

Lihaveisekasvatus on Eestis ainsana loomakasvatusharudest tõusuteel - viimase kümne aastaga on saanud 1000 lehmast 40 000. Oma tootmise iseärasuste tõttu ei saa veiseliha tootmine Eestis ilmselt kunagi olema sea ja linnuliha tootmise sarnaselt tööstuslik ehk suletud betooni ja võõras-ära-tule-siltide taha. Lihaveis kõnnib ikka karjamaal, ammlehm imetab oma vasikat 8 kuud ja edasi lähevad pullikesed eraldi karjamaale või aeda – sööma rohelist karjamaarohtu suvel või siis silo ja heina talvel.

Vastupidiselt USA-le ja Euroopale puuduvad Eestis hiiglaslikud nuumafarmid ja üsna kindlasti jäävad sellised ka tulemata. Selle põhjus on teravilja tootmise hinnas, mis peaks olema läbi veise väärindamiseks väga palju odavam, kui see meie kliimatingimustes olla saaks.

On veel üks väga suur erinevus – veis ei pea sööma liha kasvatamiseks teravilja. Erinevalt kanast ja seast saab veise üles kasvatada talle loomuomaselt puhtal rohusöödal. Õnneks Eestis veel on looduslikku ja liigirikast rohumaad.

Kvaliteet maksab

Kesk- ja Lõuna-Euroopas on aga karjamaadega kitsas - linnastumine ning põllumajandusmaa kaotamine teede ja muu taristu alla võtab oma osa, lisaks on seal suurema saagikuse tõttu tunduvalt soodsam teravilja kasvatada.

Nii ongi Euroopa ja USA suurtest nuumafarmidest pärinev punane liha tervislikkuse koha pealt küsitava väärtusega. Seda põhjusel, et karjamaal kasvav rohi on seal liiga kallis - vaba maa on hinnas ja pigem kasvatatakse kultuure, mis annavad ühel hektaril tunduvalt suurema kuivaine saagi - maisi, soja, rapsi ja muid teravilju.

Ka nuumaveise ratsioonis on rohusöödad vähemuses, sest enamuse moodustavad toiduainetööstusest üle jäänud ja biokütuse tootmisel tekkinud jääkproduktid. Kasutusel on ka viisid, kuidas vabaneda broileri ja kalkunitööstuse jääkproduktist – suleliste sõnnikust. USA North Carolina Cooperative Extension Service andmetel võib nuumaveiste söödast kuni 25% moodustada segu linnufarmide ülejääkidest, mille sees on nii kanade väljaheide, maha pudenenud linnusööt kui ka suled. Selleks, et kogu kompott veisele söödavaks teha, lisatakse nuumsöödale maitsetugevdajaid ning riknemise vältimiseks säilitusaineid ja antibiootikume.

Õnneks on kodune lihaveis midagi muud, võrreldes Euroopa ja Ameerika sugulastega ning tarbija võiks olla valmis selle eest ka rohkem raha välja käima. Sest raha tasub käia välja teadmise eest, et looma on elu jooksul söödetud talle loomuomase söödaga – rohelise karjamaarohuga suvel ja selle konserveeritud variandi ehk silo või heinaga talvel. Eestimaise lihaveise elu on olnud vaba betoonist, terastorudest ja restpõrandatest ning ta on saanud tunda meie kliima nelja aastaaega. Mõistagi on sellisel viisil kasvatatud liha omahind kõrgem nii siin kui ka Euroopas.

(Autor on MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige.)