Küsimus kes ja miks pooldab Navalnõid, on huvitanud nii vene kui ka Lääne ajakirjanikke ja analüütikuid juba pikemat aega. Ameerika ja briti ajakirjanikud väidavad, et korruptsioonivastase võitlusega endale nime teinud Aleksei Navalnõi fännkonna moodustavad ennekõike noored, edukad, trenditeadlikud ja kaasaegsed. Teisisõnu need, keda võib Venemaa kontekstis pidada yuppie'deks ja hipsteriteks.

Üldiselt on Venemaal kõigil kõrini korruptsioonist ja ebaõiglasest onupojapoliitikast. Noorte ja edukate probleemiks on see, et korruptsioon takistab neil veelgi edukamaks saamast ning see tähendab, et nende idealiseeritud hedonistliku elustiili saavutamine on keeruline.

Samas näitavad Moskva linnapea valimiste eel ja järel Navalnõi pooldajate kogunemistel tehtud kaadrid, et esindatud olid kõik vanuserühmad ja sotsiaalsed grupid proletaarlastest kuni nendesamade hipsteriteni.

Seda üllatavam on, et oma viimase aja Venemaa-sõitudel ei kohanud ma ühtegi inimest, kes oleks olnud Aleksei Navalnõist vaimustuses. Viimase poole aasta jooksul oli mul võimalus käia lähetustes Peterburis, Moskvas, Tatarstanis ja Venemaa Kaug-Idas.

Kõikides nendes regioonides kohtasin ma erinevast rahvusest, erinevas vanuses ja erinevate poliitiliste vaadetega inimeste juures sügavat skepsist Aleksei Navalnõi suhtes. Navalnõi kriitikud väidavad, et tal puudub konkreetne programm. Nimelt seisnevat Navalnõi opositsioonilisus kahel sambal - korruptsioonivastane võitlus ja ambivalentne rahvuslus. Nagu näitab Navalnõi edu Moskva linnapea valimistel, pole tal programmi vajagi ja piisab vaid kahest valdkonnast.

Vaid kahe valdkonnaga edu saavutamise taust on selles, et peale lokkava korruptsiooni on ülevenemaaliseks probleemiks migratsioon. Paljudele näib, et see on saavutanud hiiglaslikud mõõtmed ning sellesse suhtutakse Venemaal juba üldrahvusliku hüsteeriaga. Seepärast pole ka ime, et Navalnõi pooldajatele polnud vaja konkreetset probleemipüstitust või pikka ja ebareaalset reformikava.

Teisalt, Navalnõi küll võitleb kahes nimetatud valdkonnas, aga see ei tähenda, et kõik inimesed tema võitlust usutavaks peavad. Üks argument, mida ma kuulsin kui Navalnõi jutuks tuli, oli: "Hodorkovski istub kinni. Pussy Rioti tüdrukud istuvad kinni. Bolotnaja väljaku protesteerijatest istuvad mitmed siiamaani eeluurimisvanglas. Kuidas on võimalik, et Aleksei Navalnõi saab vabalt tegutseda?"

Venemaal on levinud mitmesugused vandenõuteooriad ja kohata võib tugevat sotsiaalset paranoiat. Sellepärast pole ka imelik, et Navalnõi blogipostitustest ei otsita mitte missioonitunnet ja altruismi, vaid vastust küsimusele "Kellele on see kasulik?".

Lisaks eelnevale, on õige revolutsionäär traditsioonide kohaselt vaene. Navalnõi usutavust mõjutab aga see, et tegemist on jõuka advokaadiga, kel on osalus mitmes ettevõttes. Olen suisa kuulnud väidet, et ka Navalnõi on oligarh.

Palju keerulisem on lugu Navalnõi rahvuslusega. Hinnang sellele varieerub suurvene šovinismist kuni eluterve patriotismini. Läänes vaadatakse suhteliselt mööda faktist, et mitte väga ammu oli Aleksei Navalnõi seotud marurahvusliku Vene Marsiga nii osaleja, toetaja kui ka organiseerijana.

Lisaks sellele alustas ta oma poliitaktivisti karjääri sellega, et propageeris USA stiilis relvakultuuri, kus igaühel oleks võimalik soetada tulirelv, et vajaduse korral võidelda Venemaad üha enam ohustava islami terrorismiga.

Internetis on siiani kättesaadavad noorpoliitik Navalnõi promovideod, kus mees vehib püstoliga ja nimetab moslemeid "kahjurputukateks". Sinna juurde näidatakse pilte, millel igaüks, kes on viimasel ajal vaadanud uusi vene märulifilme, tunneb ära tšetšeeni vahhabiidid.

Peale selle nimetas Aleksei Navalnõi Vene-Gruusia sõja ajal ühes intervjuus grusiine grõzun'ideks ehk närilisteks ja ta on ka muidu silma paistnud rassistlike repliikidega. Enne valimisi otsiti kogu see info muidugi jälle üles ja Navalnõi reaktsioon oli ootuspärane. Mida oli võimalik eitada, seda ta eitas ja kui see võimalik polnud, palus ta vabandust ning seletas oma käitumist mitte šovinismi, vaid eluterve patriotismiga. Nimelt polevat tal ühegi rahvuse vastu midagi, ent mure emakese Venemaa pärast nõuab rangeid meetmeid.

Asi on selles, et Venemaal on rahvussuhted viimasel ajal jälle teravnemas. Venelased süüdistavad mitte-venelasi separatismis ja natsionalismis, teiselt poolt kõlavad aga süüdistused rassismis ja šovinismis. Internetist võib leida piisavalt lugusid, mida mitte-venelastest Venemaa kodanikud kategoriseerivad kui "olmerassismi".

Näiteks võib tuua hiljutise loo, kus Peterburi politsei pidas usbeki pähe kinni tuvalase. Kontrollimisel selgus, et mehel ei olnud sissekirjutust ega registratsiooni. Asi suunati halduskohtusse, kus tuvalane sai kõigepealt sekretärilt sõimata, sest ta ei rääkinud vene keelt ja tagatipuks pidi ta kuulma, et sellist kohta nagu Tuva pole ülepea olemas. Selle kõige valguses usuvad nähtavasti vähesed, et Navalnõi valimiseelne kontaktiotsimine Moskva nn. etniliste kogukondadega oli altruistlik ja siiras samm.

Kõige olnu ja oleva valguses tekib küsimus: mis saab Aleksei Navalnõist edasi? Navalnõi on nüüdseks küll prominentne poliitik, aga üldrahvalikust mässajate pealikust on asi veel kaugel. Muidugi võib ta tagasi pöörduda oma advokaadibüroosse ja jätkata blogipidamist.

See paistab aga väheloogiline, kuna tegemist on ambitsioonika isikuga. Mulle torkas pähe hoopis esmapilgul võimatu, kuid lähemal vaatlemisel siiski täiesti reaalne stsenaarium. Ja nimelt: Aleksei Navalnõi inkorporeeritakse Vladimir Putini meeskonda korruptsioonivastase võitluse käilakujuna.

Eestis teavad seda vähesed, kuid Venemaal käib vähemalt sõnades juba aastast 2009 pingeline võitlus korruptsiooni vastu. Vastu on võetud hulgaliselt ukaase ja algatatud mitmeid regionaalseid kampaaniaid.

Hiljuti võeti vastu seadus, mis keelab riigiametnikel välismaal kinnisvara omada. Antud seaduse abil tõmmati liistule ka mõningad kõrged ametnikud ja kompromiteerivaid materjale on avaldatud ka teiste suhtes. Ehkki on enam kui tõenäoline, et sellised riiklikud initsiatiivid on deklaratiivsed ning karistatakse vaid neid, "keda on vaja", võib siiski väita, et Putin näeb korruptsioonis probleemi ja soovib selle vastu ka võidelda.

Navalnõi on selles küsimuses lihtsalt märksa radikaalsem, kui riigivõim. Hoolimata sellest, et Läänes peetakse Navalnõid peaaegu, et opositsionääriks number üks, erineb ta oluliselt teistest vene tipp-opositsionääridest nagu näiteks Garry Kasparov.

Navalnõi ei ole revolutsionäär, ta ei soovi süsteemi muuta, vaid parandada. Peale selle ei menu mulle, et ta oleks otseselt oma kirjutistes rünnanud Putinit või Medvedjevit, nagu seda regulaarselt teevad teised opositsionäärid. Selles suhtes peegeldab Navalnõi ideaalselt ka paljude venemaalaste vaateid riigis valitsevale olukorrale: vähesed igatsevad etteaimatamatute tagajärgedega süsteemseid reforme.

Tegelikult seisab Navalnõi Putinile palju lähemal, kui esmapilgul paistab ning tema kaasamine riigi struktuuridesse oleks Venemaa presidendile ideaalne PR-trikk, mis laseks Putinil esineda demokraatliku reformaatorina.