Ahto Lobjakas: Enesetapukiri ristilipu taustal

 (570)

Kui briti Tööpartei utopistlikult, kõike-südamelt-ära-ütleva vasakpoolse manifestiga 1982 aasta valimistel läbi põrus, iseloomustas keegi kommentaatoreist manifesti kui maailma kõige pikemat enesetapja hüvastijätukirja.

Idee teha Eestist Põhjala riik, nimetades ta inglisekeelses kõnepruugis ümber Estlandiks ja asendades sinimustvalge trikoloori ristilipuga vääriks ürituse toimumisel ilmselt maailma lühima enesetapja hüvastijätukirja tiitlit. See oleks ravimatu rahvusliku hingekriisi tunnistus, jumalagajätt omaenese ja selle maailma heade tavadega.

Ettepanek on lilliputlik, meeheitlik katse sundida ülejäänud maailmale peale Orwelli meenutav topeltkeelne vale omaenese olematust suurusest. See on rahvusliku alaväärsuskompleksi absurdini viimine — kui ise ei enam ei oska, ei tea, ei suuda, siis järsku annab olukorra lahendada tõmmates sõba kõigi teiste silmadele.

Meenub episood briti telesarjast Blackadder, kus vastu tahtmist ilusasse poissi armunud aadlimees läheb soolapuhuja juurde olukorrast väljapääsu otsima. Soolapuhuja pakub kadestamisväärse ratsionaalsusega välja kolm lahendust häbist pääsemiseks — tappa ennast, tappa poiss või tappa kogu ülejäänud maailm. Eesti estlandiseerijad ja ristilipustajad on valinud viimase võimaluse. Kui me ei ole ise piisavalt “Lääs,” siis järsku annab Lääne enese ära petta ja viimasega taodeldud ühtsus niiviisi fikseerida.

Idee naiivsus ise peaks olema selle kõige hävitavamaks vastuargumendiks. Idee olemasolu, väidetav pärinemine tüüri juures olevaist ringkonnist ning suhteliselt suur toetus internetiseeritud kodanikkonna hulgas on juba iseenesest pädev osutus, kuivõrd eraldatud on Eesti ka kümme aastat pärast taasiseseisvumist õhtumaise kultuuri keskkonnast.

See on ka märk Eesti isehakanud mainekujundajate mannetusest. Ürituse müümise ilmselgeks eelduseks on, et Lääne ajakirjandus piirdub ettevõtmist vahendades meie pressiteadete ümberkirjutamisega. Selline eeldus on oma lihtsameelsuses kuritegelik. Kui keegi Eesti nime- ja lipumuutust kajastaks -- mis on väga tõenäoline -- siis teeks ta seda päris kindlasti meie siseriiklikku motivatsioonilist taustadebatti tundes. On idiootlik uskuda, et viimast kannustav kilplaslik alpus kommentaatoritele märkamatuks jääks. Või et meie alpus seda vääriva sapi ja sarkasmiga ära märkimata jääks. Tulemuseks olevat riiklikku alandust ei teeks heaks ka kümme nime- või “brändi“vahetust.

Jah, kompensatsiooniks võivad televaatajad näiteks Itaalias esimese reaktsioonina tõesti mõelda, et ekraanil medali võitnud ristilippu kandev Estlandi sportlane esindab arenenud Põhjala riiki. Aga edasi? Eesti “brändi” tuntus võib ju numbriliselt tõusta. Aga mida me müüme? Omaenese naeruväärsust? Iga Ida-Euroopa riik, mis midagi sarnast ette ei võta oleks mõõtmatult põhjamaisem kui Eesti.

Raske on ette kujutada, mis toimub estlandiseerijaist ja ristilipustajaist isehakanud Eesti geopoliitiliste positsioneerijate mõtteis olukorras, kus võib realistlikult eeldada, et aasta pärast saame kutsed nii NATOsse kui Euroopa Liitu. Mõlemad tagavad integratsiooni ju nagunii, kuid mitte “brändivahetusena” homme, vaid muidugi aastakümneid nõudva visa töö tulemusena.

Soov end kiiresti ja vähese vaevaga võõraste sulgedega ehtida osutab, et midagi on Eesti riigis väga mäda. Ja seda mitte ainult viimase kümne aasta lõikes, vaid laiemas kultuurilises plaanis. Mis mujal on kultuur, on meil viimase saja aasta jooksul kippunud taanduma mehhaanilisele “asjadest teadmisele.” Meil on ammu olnud kalduvus omastada tsivilisatsiooni sellest suupäraseid tükikesi rebides, tajumata suuremaid mustreid, kust tükikesed pärit on, rääkimata ajaloolistest, kultuurilistest ja sotsiaalsetest kinnitustest, mis mustreid hoiavad. Kokkuvõtteks -- meil puudub kultuurrahva harjumus, mis annaks enesekindluse jääda iseendaks. Seni, kuni kõik omade vahele jääb, pole sellest aga muidugi suuremat häda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare