Aet Annist: Kriisi normaliseerimine

 (5)

Aet Annist: Kriisi normaliseerimine
Foto: Andres Putting

Eestis leidis paari aasta jooksul pärast iseseisvumist aset kriis, millest maaelanikkond pole tänaseni väljunud. Aastail 1989–2003 langes kogu riigi tegelik tööhõive 76%-lt 59%-le, ehk 200 000 inimese võrra, 1/6 võrra rahvastikust. Tootmissektori ja eriti põllumajanduse osatähtsuse vähenemist seostavad neoliberaalse ilmavaate esindajad riigi arengu ja moderniseerumisega ehk efektiivse lülitumisega kapitalistlikku rahamajandusse

Seda on Eesti majanduspoliitiline eliit taotlenud 1990. aastate algusest saadik. Põllumajandussubsiidiumid ja kaitsetollid kaotati varakult ning tugi põllumajandusele oli minimaalne. Nii langes tööhõive kõige enam just põllumajanduses, 25%-lt 1989. aastal 7%-le 2003. aastal, ehk 170 000 inimeselt vähem kui 40 000ni. Sellega seoses on töötus maapiirkondades muutunud normaalseks olukorraks ja võimaldanud kujuneda retoorikal, mis sisuliselt süüdistab maaelanikkonda võimetuses kohaneda, kui nad ei liigu töökohtade kannul linnade teenindussektorisse. Enamik põllumajanduses töö kaotanutest ei ole siiski viimase 15 aasta jooksul uut tööd leidnud, vaid on jäänud tööhõivest kõrvale.

Samal ajal on aset leidnud maaelanikkonna kui terviku marginaliseerumine. Maaelanikkonna staatus oli kõrge nii esimeses vabariigis kui ka nõukogude ajal, ja seda mitte ainult majanduslikult, vaid ka sotsiaalse kategooriana. Nii vabariigi-perioodi edumeelsel talunikul kui ka kolhoositöölisel oli rahvuslikus eneseteadvuses oluline roll, kuid praegust maaelanikkonda nähakse lihtsalt marginaalse grupina, kellega arvestama ei pea ja kes üldist hüvangut eirates takistavat hädavajalikke reformiprotsesse. Põllumajanduse allakäik ja maaelanikkonna uus, kaotaja staatus riigis, mis kuni viimase ajani võis end avalikult kuulutada edukaks ja eeskujulikuks reformiriigiks, tõukas kunagise iseseisvusliikumise seisukohalt nii kesksel kohal olnud maapiirkonnad arengupaaria seisundisse, kes ülejäänud riigi edule jalgu jäid. Sellisel staatusekaotusel ei ole varasemas ajaloos paralleeli; ühtlasi võimaldab just see ebaoluliseks kuulutada töötusefenomeni – maapiirkondi aastate pikku iseloomustav töötus, mis näiteks tööealiste meeste hulgas tõusis mõnes vallas 40%-ni, on hõlpsasti ignoreeritav kui tunnistus ikka veel püsivast nõukogulikust tööeetikast ja soovist toetuste peal liugu lasta.

Loe veel

Ehkki töötus maapiirkondades on nii ulatuslik, et peaks selle paratamatuse suhtes küsimusi tekitama ja koguni looma vastuseisu toimivale süsteemile, kogetakse töötust inimeste kõlbluse peegeldusena.

Minu välitöö Lõuna-Eesti endistes majandikeskustes näitas, kuidas 1990. aastatel toimunud muutuste tagajärjel mitmesugustele uutele positsioonidele sattunud või end sinna välja võidelnud külaelanikud vaidlustavad ühtaegu nii teiste külaelanike uute sissetulekuallikate kui ka sissetuleku puudumise moraalsust. Seda võib nimetada negatiivseks võrdsusetaotluseks, kui üksteise sissetulekuerinevused kahtluse alla seatakse. Ühtlasi nõuab säärane negatiivne võrdsusesoov enda sissetuleku esitamist kas õigustatu ja väärilisena, kui muutustest on kasu lõigatud, või ebaõiglase ja teenimatuna, kui muutused on elujärge halvendanud. Inimeste sissetulekud, mis on märgatavalt mitmekesistunud ja killustunud, ei ole niisiis vabad moraalsetest hinnangutest. Töötute puhul on üllatav, et ka nad ise annavad usinalt panuse valitsevasse arusaama, mille järgi töötus on inimese enda süü. Säärane osalus iseenda staatuse halvendamises on võimalik seeläbi, et iga töötu rõhutab küll iseenda väärikust ja oma olukorra teenimatust, kuid teiste puhul väidab töötuse põhjuseks olevat üleastumised või küündimatuse.

Töötuse (ja üldisemalt vaesuse) ning moraalsuse niisugune seotus nõuab igaühelt intensiivset ja kurnavat maineloomisstrateegiat. Kaotajastaatuse tõrjumiseks ostetakse osamaksuga mobiile ja kantakse kallimaid riideid kui sissetulek lubaks, sageli vähem nähtava tarbimise, näiteks toidu arvelt. Illusioonide alalhoidmise kõige rängem hind on aga vajadus teistest külaelanikest igapäevaelus kõrvale hoida, kuna lähikontaktis ja tihedamas suhtluses variseks vajalik mulje paratamatult kokku.
Kogukondlik läbikäimine on taandunud moraalsetele hinnangutele nende aadressil, kes selle asemel et tööjõuressursiks hakata, on end maksumaksja turjal liugu laskma sättinud. Solidaarsust ja ühtsust õõnestavas igapäevas ei ole enam kohta ressursside ühiskasutuse kohustusel, küll aga kohustusel käsitleda iseend (tööjõu)¬ressursina. See, kui allasurutud grupid võtavad endale kahjulikud hinnangud sisemiselt omaks, ei vii vastastikuse toetuseni, vaid avaldub vastastikuse valvsusena. Süsteemi heaks toimimise moraalsed aspektid muutuvad nende silmis tähtsamaks süsteemi ekspluateerivatest aspektidest.
Uusvaeste elu Eesti külas näitlikustab selle nähtuse üht võimalikku avaldumisvormi, kuid osutab veel millelegi: distantseerumine ja sotsiaalne isolatsioon ning elukeskkonna ebameeldivamaks muutumine tabab ka sotsiaalse skaala ülemises servas asuvaid inimesi. Koos vastastikuste suhete lagunemisega kaob võrdsuse tunne ja teineteisest sõltumise vajadus, ning see kehtib elukeskkonna kui terviku kohta. Kui edukamatel puudub igasugune põhjus otsida hammasrataste vahele jäänute seltsi, siis ei ole see mitte lihtsalt vabadus, vaid tähendab ka vajadust vastastikuseid suhteid vältida, vähendamaks pidevat ebamugavustunnet ja teravaid isiklikke küsimusi enda edu ja teiste ebaedu põhjuste kohta. Kui võtta arvesse suure osa külaelanike varasemat omavahelist seotust, olgu sugulus-, sõprus- või majandiaegsete töösuhete kaudu, võib kujutleda, kui valusates igapäevastes vastasseisudes need sidemed kümmekonna aasta jooksul pärast muutuste algust on lõhutud. Lisaks kogetakse ühepoolseks muutunud suhteid, kus ühel osapoolel puudub huvi ja teisel ressurss, mõlemat osapoolt solvavana ning nendesse ei soovitagi astuda. Nii iseloomustabki paljusid suhteid säärastes külades üldine killustatus, vastastikune vaen ning arusaamad edu teenimatusest ja ebaedu ärateenitusest.

On arvata, et lähiaastatel uue kriisi käigus löögi alla langenute majandusolukord ei normaliseeru. Ka seekord, nagu 1990ndatelgi, normaliseerub pigem vaesus ja töötus teatud gruppides ning tekivad mitmesugused uued viisid, kuidas vaesunuid väärikateks ja väärituteks jagada. Neoliberaalne kapitalism, mille praegune kriis äratab selle kriitikutes lootusi tõsistele muutustele, on liiga edukalt lahutanud tööjõu tema inimlikust kontekstist, asendanud ühiskonna turuga ja õõnestanud sotsiaalsetest suhetest välja nende sisu – liiga edukalt, et praegusest kriisist võiks loota veel tõsist puhastustuld. Alles on jäänud vaid vinduv soov tõestada, et ei kuuluta nende hulka, keda pidevad kriisid ühiskonna süvakihtidesse paiskavad. Kriisi kriisi ei ole. Veel mitte.

Täistekst ilmus Vikerkaares nr 4/5, 2009

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare