Aeg või raha
Et aeg on see, mida sa armastad, seda laulab meile vabakunstnik Tom Waits. Aga samale järeldusele tuli ka Bambergi Ülikoolis tehtud rahvusvaheline uurimus nimega “Tööaja ning aja-heaolu rahvusvaheline võrdlus, Euroopa elukvaliteedi võtmeküsimus”. Uurimuse võtmesõnaks on “Zeitwohlstand” — ajaheaolu.
Moodsa kommunikatsioonitehnoloogia instrumendid, internet, pihuarvutid ja moblad, võimaldavad paindlikku tööaega. Nii on viimastel aastatel tohutu kiirusega tõusnud nende eurooplaste hulk, kes hilistel õhtutundidel või koguni öösel edasi töötavad. Eelkõige nooremad ja eriti new economy ehk arvutitehnoloogiaga seotud firmades ja meedias. Austrias töötab iga kolmas mitu korda nädalas kella 7 ja 10 vahel õhtul, iga viies hommikul kella viieni. Tulemuseks on paradoks: need inimesed on üha rohkem ajahädas ja kiirustamise sunni all mitte ainult tööl olles, vaid ka vabal ajal.
Kas see elustiil toob rohkem raha? Uurimused näitavad, et üldiselt mitte, sest hiline ületunnitöö on tihti tasumata töö: tähtaegadest tuleb kinni pidada, see tähendab, kui vaja — tuleb tööd koju kaasa võtta. Nii on paindliku tööaja hukatuslik mõju kokku suurem, kui vana-aegsete pikkade aga reeglipäraste tööpäevade oma. Euroopa industriaalriikide elanikud magavad vähem, söövad kiiremini ja on tööl tunduvalt rohkem närvis kui 10 aastat tagasi. Isegi vanad rahustavad kombed nagu Lõuna-Euroopa rahvaste siesta ehk pikk lõunapaus, on elustiilist samahästi kui kadunud. Kodusest internetiühendusest ja mobiiltelefonist on saanud erilised isikliku aja röövlid.
Paratamatu on kõrgtehnoloogia-ühiskonnas pidev enesetäiendamine. Ka selleks jääb aega ainult õhtuti, niisiis ikka omast vabast ajast. Nii kaebab praegu iga teine sakslane ja austerlane ajapuuduse üle. 10 aastat tagasi kaebas ainult iga neljas. Kõige suurem ajahäda on neil, kelle kuupalk 3 kuni 3,5 tuhat eurot ehk saksa keskmine. Uurimused näitavad, et ajahäda kasvab, kui perekonda sünnib laps, kui tõustakse karjääriredelil või kui tõuseb palk. Kõrgemapalgalised saavad aega küll rahaga osta, näiteks koju koristaja kutsuda või ruttu restorani sööma minna. Aega isiklikuks eluks on neil tavaliselt veelgi vähem ja paljud natuke kõrgemal positsioonil olijad võtavad mobiiltelefoni puhkusele kaasa, niiöelda igaks juhuks…
Poolteist sajandit tagasi tegi mürgise keelega saksa filosoof Arthur Schopenhauer tähelepaneku, et “on inimesi, kes on valmis raha eest mistahes hinda maksma”. Nagu tänased Bambergi Ülikooli ja ka teised Euroopa uurimused näitavad, ei tähenda rahvusliku materiaalse rikkuse kasv automaatselt elukvaliteedi kasvu. Samas näitavad uurimused varem kujuteldamatut pööret mõtlemises. Üha rohkem eurooplasi defineerib elukvaliteeti mitte materiaalse, vaid ka aja-külluse, Zeitwohlstandi kaudu. Nii on praegu juba 35% euroliidu kodanikke valmis pigem vähem teenima, aga selle eest rohkem tõeliselt isiklikku vabadust — vaba aega — võitma. Samal ajal ajavad Vana Maailma mänedzherid globaliseerumispoliitikat, mis see teeb õndsa vaba aja olemasolu ikka rohkem küsitavaks.
Mitte ainult statistika, vaid ka ajaloolised analüüsid näitavad, et Euroopa liigub USA mudeli suunas, kus 48 töötundi nädalas ning 2-nädalat puhkust aastas on tavaline asi, sotsiaalne turvalisus aga üsna nigel. See toob võib-olla majandusliku tugevnemise, aga samas elukvaliteedi kaotuse. Euroopal oma mudelit, mis aja ja raha vastuolu lahendaks, veel välja pakkuda ei ole ja selle leidmisega heitleb juba aastaid ka turvaline Sozialstaat Saksamaa. Uurijad ennustavad, et Zeitwohlstand, ajaheaolu, saab tulevikus olema niisama tähtis nagu materiaalne heaolu ja ihaldusväärseks eeskujuks ei saa olema mitte euro-miljonärid, vaid inimesed, kes vähemalt osaliselt ise oma aja peremehed.
