Abort — mitte protseduur, vaid mõrv

 (556)

Martin Helme
Foto: DELFI

2003. aastal sündis Eestis 13 082 last, aborte oli 13 021, 2004. aastal olid need näitajad vastavalt 14 037 ja 12 641. Lõviosa aborte tehti vanuses 20-24 eluaastat (2004. aastal 24,4 protsenti) ja 25-29 eluaastat (22,2 protsenti). Kõikidest aborditegijatest oli alla 18-aastaseid 5,8 protsenti.

Üle poole aborti teinud naistest olid töölkäivad (52 protsenti), ligi kolmandik olid abielus (29 protsenti) või vabaabielus (25,2), 39,1 protsenti olid vallalised. 37,4 protsenti naisi tegid aborti esimest korda, 26,2 teist korda, 16,6 kolmandat, üle 10 protsendi naisi on teinud rohkem kui viis aborti. Naisi, kes on juba sünnitanud üks või kaks last ja siis teevad abordi on abordi tegijate hulgas 62,2 protsenti. Ajavahemikus 2000 kuni 2004 kaotas Eesti vähemalt 68 115 inimest abortide näol. Võrdluseks: liikluses hukkus meil 2003. aastal 164 inimest ja 2004. aastal 170.

Eestis lokkab surmakultuur ja me isegi ei tea sellest midagi. Sest mida need arvud näitavad, on see, et aborti peetakse pereplaneerimise vahendiks. Aga ta ei ole seda. Ta on veel sündimata inimelu hävitamine. Kõrged abordimäärad abielus- või vabaabielus elavate naiste hulgas ning abordid naiste puhul, kel juba kasvab kodus lapsi näitavad, et inimesed ei anna endale üldse aru, kui jõhkralt nad käituvad.

Mõelge korraks neile faktidele: Eestis on abort lubatud kuni 11. rasedusnädala lõpuni. Kaheksandaks rasedusnädalaks on lootel moodustunud kõik peamised siseorganid ning hakanud lööma süda. 11. nädalal on lootel välja kujunenud välised suguorganid, ta suudab avada suud ning liigutada keelt, 12. nädalal on lapse jalg juba ühe sentimeetri pikkune, tal arenevad silmalaud. Ultraheliga vaadates on naise kõhus näha väikest inimest, last.

Loe veel

67,3 protsenti aborte viiakse Eestis läbi emakasisu väljutamisega plastikust või metallist toru abil, mis on ühendatud elektrilise või manuaalse vaakumpumbaga. See väike inimolevus imetakse ema seest toru kaudu välja ja lömastatakse. 31,5 protsendil juhtudest kasutatakse ravimeid, mis katkestavad raseduse, sisuliselt mürgitatakse laps surnuks ja ema ihu tõrjub ta…

Kõike seda peetakse meil normaalseks, naise õiguseks ise otsustada enda elu üle. Aga siin iva ongi, ta ei otsusta ainult enda elu üle. Mind hämmastab naiste julmus ja isekus, kui jutt läheb „valikuvabadusele“. Nad on valmis hävitama veel sündimata lapse, sest neile on enda lapsest ja inimelust tähtsam nende elukorraldus (pooled abordi tegijad on tööl käivad inimesed!). Aga lapse õigus valida? Valida elu, hiljem valida oma hobid, haridus, karjäär, elukaaslane, lapsed? Kes seda õigust kaitseb, kui vanemad ei hooli?

See valikuvabadus on ka võltsvabadus. Valik on ainult ühesuunaline — hävitamine. Seda inimelu ei ole enam võimalik tagasi tuua. Kuid mis veelgi tähtsam, naised, kes on lükanud lapse saamist ikka ja jälle edasi, vajadusel oma lapse hävitamise teel, võivad ühel hetkel avastada, et last polegi enam võimalik saada — eks üritage rääkida valikuvabadusest 30-ndate teises pooles olevale fertiilsusprobleemidega naisele. Taolisi pole meil sugugi vähe.

Levinud on ka veel teine seisukoht: kellele neid soovimatuid lapsi vaesusesse või asotsiaalide peredesse ikka vaja on. Numbrid paraku ei toeta seda väidet. Üle poole aborti teinud naistest elavad pere elu ja käivad tööl, pea kahel kolmandikul ära lõigatud eluteega lapsel ootaks kodus õde või vend. Jah, ütlevad nüüd mõned, aga äkki ei olegi neil enam rohkem raha ja võimalusi järgmise lapse üles kasvatamiseks. Selle loogika järgi võiks vanemad vabalt valida — kas tapavad ära mõne juba kodus ringi sibava lapse, või hävitavad ära selle, kes pole veel sibama jõudnud hakata.

Moraalselt võttes on need valikud ühesugused. Millegipärast ei õigusta keegi majandusraskustesse sattunud pere või narkomaanidest vanemate puhul selle pere laste hävitamist. Miks siis peetakse normaalseks veel sündimata lapse hävitamist? Miks ei võiks see „valikuvabadus“ vanematel iseenesestmõistetav olla? Pealegi, USA statistika näitab, et abordi lubatavus pole kuidagi vähendanud ei vaesust ega asotsiaalsust, seda mõjutavad teised tegurid.

Kuigi aborti peetakse eelkõige naiste teemaks, on Eesti surmakultuuris massiliselt osalised ka mehed. Kas mehed üldse annavad endale aru, mida nad teevad, kui soovitavad oma elukaaslasel teha aborti? Kas nad annavad endale aru, et nad kirjutavad alla oma lapse surmaotsusele? Kas nad teavad, kui võigas see „protseduur“ on? Kui paljud naised jätaks selle radikaalse sammu tegemata, kui neil oleks lootus, et lapse isa on nii raseduse kui ka lapse kasvatamise juures moraalseks ja füüsiliseks toeks.

Peamine argument abordi vastu pole mitte demograafiline, vaid moraalne. Kui Eesti rahvas tahab korraldada kollektiivse aeglase suitsiidi, siis ei ole võimalik seda rahvast aidata. Küll aga peaks aitama üksikisikuid, et nad ei määriks oma südametunnistust omaenda lapse hävitamisega. Sest abort pole mingi lihtne, turvaline tehniline protseduur, ta on mõrv.

Siinjuures ei soovi ma nimetada kõiki neid naisi ja arste, kes on aborti teinud, mõrvareiks. Kui palju meile selgitatakse, mida abort tegelikult tähendab? Meile räägitakse „valikuvabadusest“, aga vaba valik eeldab ju neutraalset, igakülgset informeeritust! Kas meil räägitakse perekonnaõpetuse tundides abordi ebamoraalsusest, kas meil taunitakse seda ühiskondlikult?

Kas pereplaneerimiskeskused selgitavad, et abort pole pereplaneerimise vahend, vaid jõhkruse tipp? Arstidel on kohustus selgitada aborti tahtvale naisele tema õigusi ja „protseduuri“ meditsiinilisi aspekte, tegelikult peaks neil olema kohustus näidata vanematele ema sees kasvava inimolendi ultraheli pilti. See ei ole vale tunne, mis sul südamest läbi käib, kui sa näed oma lapse esimest pilti. Vale tunne on see, kui sa oled enda jaoks ära suutnud ratsionaliseerida, et sellele lapsele tema enda vanemate poolt langetatud surmaotsus oli mingil põhjusel õigustatud.

Poola värske president rõhutas oma valimiskampaanias, et riik vajab moraalset taassündi. Ka Eesti vajab moraalset taassündi. Eesti avalikkust tuleb süstemaatiliselt ja ausalt informeerida sellest, mida abort ja selle tegemine tegelikult tähendab, mida selline valik endast moraalselt kujutab. Ehk siis jõuame kunagi meiegi selleni, et tekib ühiskondlik surve kehtestada seadused, nagu on Poolas või Portugalis, kus abort on lubatud ainult juhul, kui tegemist on rasestumisega vägistamise tagajärjel (üks protsent abordijuhtudest Eestis) või rasedus on ema või lapse tervisele tõsine oht.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare