Aasta tegija 2004 — Tiit Madisson?

Kes ta siis on, see Tiit Madisson? Dissident, poliitvang, vallavanem — eks iga inimese elutee on erinev ja kordumatu. Oleks minu teha, andnuks talle aasta tegija tiitli 1987. ja 2004. aastal.

Hirvepargi müsteerium, millele järgnes laulev revolutsioon ja taasvabanemine. Madisson oli meie veretu vabaks saamise vaimne isa, kes uskus oma rahvasse. Või siis Lihula — väike alev, mis osutus nii suureks, et ei tahtnud enam maailmakaardile ära mahtuda. Alev, millest sai meie ja mõningate nn. lähivälismaa ajakirjandusväljaannete väitel neonatsismi ja antisemitismi pühapaik.

Sellise laimu levitajaid ei huvitanud tõde, nad jahtisid ainult sentsatsiooni.

Tiit Madissoni nimega hirmutatakse vist meie prominentide väikeseid lapsi, et kui nad putru ära ei söö, siis tuleb Madisson ja viib nad Lihulasse. Tagasihoidlikust mehest on saanud meie äraostmatute ja äravalitute õudusunenägu.

Kunagi on üks Vana-Rooma riigimees öelnud, et juhul kui poliitika enam rahvast ei köida vajab ta tsirkust ja leiba. Tsirkust on saanud läinud aastal piisavalt — jälle seesama Lihula, millest ei saa ei üle ega ümber.

Peaministrile kanti otse Ameerikast ette, et üks väga mõjukas mees ei ole seal rahul sellega, kuidas meie siin elame. Lihulas avatavat natsionaal-sotsialistliku Saksamaa aegse sõduri kujutisega ausammas, Hugo Bossi disainitud vormis. See olevat kohatu.

Esialgne Eesti valitsuse kiire käsutäitmine samba avamine ära hoida, ebaõnnestus. Põhjuseks oli, et vastav korraldus jõudis liiga hilja kohale.

Lihula mälestusmärk bolševismi vastu võidelnud Eesti sõdurile avati 20. augustil 2004. Oli ilus kuum suvepäev ja rahvast murdu nagu aastate eest Hirvepargis. Lihula vallavanemal Tiit Madissonil oli üritus hästi organiseeritud ja kaasatud oli vallavalitsus, samuti vallarahvas, oli paju osalejaid üle terve Eestimaa.

Eesti Leegioni meestele pühendatud mälestusmärk oli juba korra maha võetud ja Lihula vald lubas selle enda kasutuses oleval maa-alal taaspüstitada. Aga see, mis juhtus 2. septembril, kui sammas riigi poolt avalikult rööviti, läheb taaskehtestatud Eesti Vabariigi kõige räpasemasse ajalukku.

Märksõnad olid tol õhtul politseinikud, kumminuiad, kivid, koerad, pisargaas, punane kraana ja mitte-eestlasest kraanajuht. Miks on tehtud sellest endisest (praegusest) vabadusvõitlejast, kes Lihulas vallavanema ametit peab, selline meedia antikangelane? Vastus oleks väga lihtne — tegemist on ausa ja aatelise inimesega, keda püütakse meie postkommunistliku valitsuse jõustruktuuride poolt kompromiteerida.

Meest, kes on läbi käinud poliivangina Venemaa sunnitöövanglate kõige põrgulikumad moodustised, nii kergelt nurka ei suru. Ta on istunud ka Eesti vanglais, kuna tema arusaam vabadusest ja demokraatiast erines kardinaalselt tollaste võimukandjate tõekspidamistest.

Ka nüüdsete võimukandjate tegevust ei saa Madisson heaks kiita ja leidis, et Eesti vabaduse eest Saksa vormis võidelnud mehed vajavad ausammast, kuna igal pool meie maal kõrguvad punastele mõrtsukatele pühendatud mälestusmärgid.

Ta on küsinud, miks kommunistlik režiim oli parem kui natsionaal-sotsialistlik? Vastused, mida ükski riigitegelane ei ole kunagi otse välja öelnud on, et Saksamaa kaotas sõja ja võitjate üle kohut ei mõisteta, olgu nad kasvõi sada korda verisemad.

Samuti peame pidevalt pugema Moskvale, Brüsselile, Washingtonile, mistõttu on meie riik pidevas hirmus, et kas ikka saab piisavalt isandate käske täidetud. Selle kohta ütles tabavalt üks Eesti tunnustatud vabadusvõitleja, et meie ministritele on omane lambafilosoofia ja kakapükslus.

Eesti riigil on vajalik kiiremas korras lahti saada sellest isepäisest vallavanemast, kuna temasugune ei poolda meie valitsuse paljukiidetud sise- ja välispoliitikat. Nagu ütles Juhan Parts — maailm ei mõistnud Lihula ausammast. Maailm ei peagi mõistma. Tähtis on see, kui meil endal on väärtushinnangud paigas. Pärast seda jõuab ka muule maailmale oma seisukohti lahti seletada.

Tiit Madisson ei saagi selle valitsusega leppida, mitte enne kui mälestusmärk Eesti sõjameestele on tagasi toodud. Kui selline ime muidugi juhtub, siis okas jääks hinge ikkagi. Tsiteerides Kevadet, on seal kirjas asjakohane lause: „Mis nad , siis tulevad meie hoovi peale kaklema.”

Miks ma arvan, et just Tiit Madisson võiks olla aasta tegija 2004? Sellepärast, et nende sündmustega , mis toimusid läinud aastal Lihulas, said paljud aru, et demokraatiast ja õigusriigist oleme veel väga kaugel. Madisson karastatud vabadusvõitlejana elab üle ka need tagakiusamised ja laimu, mis tal on tulnud taluda enda ja Eesti rahva parima osa aadete eest seismisel. Need sündmused näitasid kujukalt meie riigimeeste Vene vanasõna järgi valitsemist, et andis jumal ameti, annab ka mõistuse, loll on alati rahvas.