Aarne Ruben: Vajame humanitaariat ja naiselikkust!
Noorte elukutsevalikus leiab aset üllatavaid tendentse. Noored, kes on näinud pealt surma või traagikat, pürivad arstideks ja psühholoogideks, olles tihti õrnemast soost. Veel on populaarsed suhtekorraldus ja haldusjuhtimine, aga need on oma olemuselt tühised ja tühjad erialad. Nende lõpetanud lähevad alatasa kas sekretärideks (naised) või jäävad töötuks (mehed). Noored mehed, kellel on loogilist mõtlemist ja soov rääkida kaasa kirevas tarkvaramaailmas, hakkavad itimeesteks.
Sadade kaupa kasutuid inimesi
Filoloogiat minnakse tihti õppima lihtsalt sellepärast, et lapsepõlves sai raamatuid loetud. Raamatumaailm pakub tegelikust elust pagemise võimalust ja elust räsitud hinged kasutavad seda. Sama lugu on ajaloolastega.
Kuid humanitaarvaldkonnad pakuvad elus kogenemata inimesele taas täiendavaid ohtusid. Humanitaarteadustes, mida näiteks Thomas Kuhn üldse õigeteks teadusteks ei pidanudki, leidub terve ports üksteisele vastukäivaid teooriaid. Hullemgi veel – teooriad jutustavad asjadest, mis ei ole kindlad objektid. Puudub võimalus nende kohta falsifitseeritavaid otsuseid langetada. Tihti toodetakse ebakriitilist intellektuaali kasutu funktsiooniga ja kasututesse tingimustesse. Sadade kaupa kasutuid inimesi!
Kui paduintellektuaal miksib üht teooriat teisega ja midagi läheb viltu, võib ta end välja vabandada, et kusagil selline kombinatsioon ikkagi kehtib. Kui aga kingsepp teeb halvad kingad, lagunevad need lihtsalt ära. Või kukub soss-sepa kapiuks eest ära. Need kombinatsioonid ei kehtiks mitte kusagil, ka mitte Aafrikas! Minu isa kõneles ikka, et tasub õppida midagi konkreetset, kas ülikoolis või näiteks kutsekoolis, kas või kingsepatööd! Hea kingsepp ei jäävat kunagi tööta, ka masu aegadel.
Matemaatikateaduste õppijaid ootab praegu, mil riik seisab silmitsi raskete aegadega, ees suurem tulevik. Aga kuivades matemaatilistes distsipliinides ei õpetata humanitaarseid aspekte. Inimene võib lõpetada tehnikaülikooli ja teada palju ränkraskeid algoritme, kuid tal ei ole ülevaadet inimkäitumise veelgi keerukamatest tagamaadest. Ja juhtubki nii: vastassugupooled ei suuda omavahel suhelda, mehed ei saa aru naiste strateegilistest otsustustest ja vastupidi. Kui just ekstra sellega tegeldud pole, ei saa Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud aru, et inimesed mängivad seltskondlikke ja seksuaalseid mänge. Et inimsuhete vägagi määravad osad on seotud teise alttõmbamise ja iseenda kuvandi selle võrra parandamisega.
Puudu jääb naiselikkusest
Või kui vaadata veidi terasemalt, on suurtel naisreaalteadlastel ka üht-teist naiselikkusest puudu: ei kanta kleiti ega kõrge kontsaga kingi. Pole muidugi kellegi asi seda rõhutada, sest nende teadussaavutused on meie väikese riigi toonud uuesti maailmakaardile, peaksime neid pigem kätel kandma. Aga just humanitaaria, mille kohta inglise keelel on veelgi täpsem termin, humanities, õpetab enda soolist teadvustamist.
Minu ema, kes ei ole kunagi osanud ühtegi malekäiku, on käinud paar korda jälgimas naiste maleturniiri. Loomulikult on demonstratsioonlaudadel toimuv tema jaoks olnud abrakadabra. Ta vaatas lihtsalt, kuidas need targad naised riides käivad ja enda välimuse eest hoolt kannavad. Ta selgitas, et daamidel on juuksed rasvased ja topitud, kuhu juhtub, kortsud meigi asemel ja kuuekümnendatest aastatest pärit lõhkised sopilised meestepintsakud hooletult visatud, kuhu jumal juhatab. Siiski: nende malenaiste hinges toimus vist teatud hetkel murrang, hariduse „pehmemad” aspektid hakkasid taas maksma ja need, kes enda peale sugugi ei mõelnud, nägid järgmiste voorude ajal välja kaunid nagu nukud.
Humanitaarne aspekt esitab alati küsimuse: kuhu me niimoodi välja jõuame? Me vajame naiselikkust ja humanitaariat.
