Aarne Ruben: Eestit võidakse rünnata ka läänest

 (188)

Aarne Ruben
Foto: erakogu

Viimasel ajal käib diskussioon, kas Eesti väekontingenti Afganistanist mitte ära ei võiks tuua. Arutleme. Omal ajal mindi sinna konkreetsetel põhjustel.

Afganistani tollane juhtkond käitus rahvusvahelise üldsuse jaoks sobimatult. Nagu ütles George Bush, ankurdati (harboured) seal terroriste. Lasti õhku ka kultuuriväärtusi, aga narkokaubandusel vohada ei lastud. Praegu on olukord natuke muutunud.

Kui meil tuli kuumalaine, kukkusid kõik hingeldama. Mehed kipuvad ennast viina-õllega rihmaks tõmbama, et ilmastikule vastu pidada. Räuskavad järvede ääres, peksavad üksteist surnuks ja upuvad. Naised nutavad ja kõnelevad, et pääsu pole. Neid ei saa aidata ka rüütellikkuse ja galantsusega, sest alternatiiviks on vaid oma pea külmkappi toppimine.

Sõdurid kaugel Afganistanis tegutsevad päevast päeva sarnastes ilmastikutingimustes, pealegi veel täisvarustuses, kuulikindlad vestid seljas. Mehisuse kool — inimesed demonstreerivad, et noor ja tugev inimene peab vastu millele tahes. Keegi ei ulu ega kurda, aga ka ei eputa.

Maapoisile on sõdurikool heaks väljavaateks. Aitab ära hoida rullnokastumist ja viletsa käibega maapoodide taga tolknemist. Võimaldab aga Aaviksoo paladiiniks tõusmist ja sõjaväljale minemist, kus tugeva käsivarrega kangelastegusid teha ja need daamile pühendada. Gori karikatuuride eesti taat võib õnnelik olla: klaasrist on eesti rahval küll kaelas, aga poeg teenib aega paljude piiride taga virvendavas kuumuses, kus nõrgad kohe alla vannuvad.

Loe veel

On aga küsitav, kas sellest kõigest Eesti kaitsevõimele mingit kasu on. Rahvuslikult meelestatud sallimatud vanamehed, keda okupatsioon on mõnitanud, kõnelevad ikka, et idast võib tulla lausrünnak, ka minu isa rääkis pidevalt Venemaa rünnakust ja sealse rohutirtsuparve üleujutusest. Tegelikult ei ole Venemaal ainsatki motiivi meid rünnata.

Pribaltiiski krai on venemaalase jaoks Venemaa Riviera. Kõik teavad meid: Georg Ots ja Anne Veski, Jurmala rannad ja fašismihõnguga Nõukogude filmid. Oleme neile kodustatud fašistid, sellised, kellele võib alati külla sõita ja ennast hästi tunda, sest siin osatakse vene keelt ja neile on see tähtis.

Peterburi ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas õpitakse hoolega eesti keelt ja kultuuri. Olen täiesti kindel, et seal ei uurita ainult Sillamäe keemiatööstuskompleksi probleeme, vaid teatakse näiteks ka Mehis Heinsaare loomingut. Teatakse kõike peensusteni, sest tegemist on tulevaste luurajatega ja kooli on asutanud Putin isiklikult ajal, mil ta töötas veel FSB-s.

Uurimise all on eestlaste ajupotentsiaal ja nende sidemed Euroopas. Tehnoloogilised ideed, meditsiin, tarkvara — kõike uuritakse ja tehakse selle kohta järeldusi. Mis seal täpselt toimub, sellest informeeris mind professor Kaido Jaanson.

Sellepärast on ideaalne Vene spioon täpselt nagu eestlane: ta ei jää kunagi vahele. Kui kohalikud temalt reisul küsivad, et kas te juba teate, et Tanel Padar esineb Suverulli tuuril Intsikurmu laululaval, siis Vene spioon noogutab siseringi infot tundva inimese pilguga pead — ta teab kõike, mis residentuurile kasulik.

Venemaa-foobiaga on meil väga üle pakutud. Kui aga vaadata kaugemasse tulevikku, siis kõik siin väga roosiline ei ole. Nimelt ei jää ka lääneriigid sellisteks nagu nad praegu on.

Väga võimalik, et saja aasta pärast, mil meist on alles jäänud vaid kondipuru, puutuvad meie järeltulijad kokku selliste nähtustega nagu Rootsi Islamivabariik ja Taani Muhameedlik Kalifaat. Islam võidutseb ja muutub sallimatumaks. Kui analüüsida seda, mis ähvardusi käis rahvamass välja karikatuuriskandaali ajal, siis tuleks sellest teha väga tõsised järeldused.

On veel üks oht: Saksa imperialism ei ole kuhugi kadunud. Kes arvab, et Lebensraum'i-idee ja Drang nach Osten on kadunud ajaloo hämarustesse, vajab lutipudelit. Saksa vägilane puhkab vaid aastakümneid oma Küffhäuseri koopas Reinimaal ja tuleb aeg, mil Brandenburgi väravate alla mutta tambitud blond metslane taas tõuseb, et  alaminimeste põlastusväärsed hordid lõplikult põrmu paisata.

Barbarossa magab ja ärkab, nagu kõneldakse kuulsas laulus: „Ei peata tema vahvust / ta õõnsa lossi laed, / kui tõuseb, siis taas saabub / me Riigi hiilgeaeg. / Las mühisevad laaned / ja laulvad võimsad veed. / Ta haua marmorkaanel / on aastatuhanded.“ See marmorkaas avatakse ja meie lapselapsed on taas kord saadetud välgunooltega tüüpidest, kes neid relvaotsaga okastraadi taha nügivad: „Schneller, schneller, Schweinehunde!

Lääs muutub kiiremini kui Ida ja ühes Läänega muutume ka meie. Kas missioon jääb Afganistani, on teisejärguline. Pigem jäägu, on poistel tegevust. Aga oluline on mitte missioon, vaid misjon. Islami misjon.

Sest kolmekümne aasta pärast, mil Eesti valitsuste ennasthävitav tegevus on meid pea tervenisti maa pealt pühkinud, kohtame siinmail rohutirtsuparvede kaupa mustapilgulisi tegelasi, kes ei saa aru, miks ei usu meie Allahit ja tema prohvetit. Sõda tuleb silmaklappidega inimestega, kelle kohuseks on luua kõik oma pale järgi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare