Minister Tõnis Lukas reklaamis enne õppeaasta algust „uusi mõjutusvahendeid”: pärast tunde jätmine, lapsevanema informeerimine, pikapäevarühma suunamine. Paraku on kõik need võtted juba kasutusel ja mõjuvad harva. Töötavad ka alaealiste asjade komisjonid, kelle põhiline mõjutusvahend on hoiatus. Kui nooruk nõus on, võib määrata ühiskondlikult kasulikku tööd… Jäävad veel erikoolid, kuhu saab saata ainult kohtuotsuse alusel. Olen nõus hiljutise kohtuotsusega, millega ei lubatud Tapa erikooli saata 11 kuritegu sooritanud 12-aastast poissi. Sellist noort ei saa panna kokku 16–17-aastaste kogenud õigusrikkujatega. Aga kus on tema koht? Oktoobris juba oli Tapa erikoolis noorukite mäss.

Haridusminister on kinnitanud tegevuskava, mis keskendub noorte käitumishäirete varajasele märkamisele ja kiirele sekkumisele, kavas on ka erikoolide sisuline arendamine. Muuhulgas kavatsetakse suunata lapsi erikoolidesse vastavalt rikkumiste raskusastmele. See süsteem ju töötas. Oli Puiatu erikool, kust suunati vajadusel Sindi erikutsekooli ja „parimad” lõpetasid Viljandi noortevanglas. Nüüdseks on kõik need asutused suletud.

Planeeritakse täiesti uut erikooli mõne kutsekooli juures, et probleemsed lapsed saaksid koos haridusega omandada elukutse ja n-ö puhta tunnistuse ilma erikooli templita. Ka see on olnud – Sindi erikutsekoolis saadi ka kutse ja lõpetajatele anti Paikuse keskkooli tunnistus.

Peeter Kreitzberg on märkinud: „Meil on liiga palju lapsi erikoolides – 120 ringis, aga peaks olema 50–60, kui teiste maade proportsioone vaadata.”Kahtlane on ennast võrrelda teiste riikide näitajatega, kui näiteks paljudes Inglise koolides on kord kõvem kui meie erikoolides. Kas meil ei jätku õpilasi nelja erikooli jaoks, kelle teeninduspiirkond langeks kokku politseiprefektuuride piirkondadega? Juba 30 aastat tagasi arutati vajadust luua erikool vaimselt mahajäänud õigusrikkujatele. Kas see probleem on lahendatud?
Peaksime endale riigi tasandil selgeks tegema, kuhu tahame jõuda. Kas koolitulistamiseni? Või Rootsi näiteni – Göteborgi kohus määras 15-aastasele poisile koolis toimunud grupiviisilise vägistamise eest 30 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.

Õnneks on Eestiski hakatud mõistma, et perevägivalla korral ei pea ema lastega agressiivse isa eest põgenema, vaid isoleerida tuleb vägivallatseja. Koolis kipub olema vastupidi – ühe hüperaktiivse või kasvatamatu õpilase eest peavad „põgenema” õpetaja, mitmesugused komisjonid, lõpuks direktor ja lapsevanem ise ka, aga lapsel jääb õigust ülegi.

Kaasaval haridusel on palju häid külgi, kuid ei tasu unustada: tilk tõrva rikub terve meepoti.