Aapo Ilves: Püksid maha!

 (69)
Aapo Ilves

7. veebruaril üllitus Eesti Ekspressis pingelise kaheminutilise läbirääkimise tulemusena üks foto. Fotol oli siinkirjutaja ning kujutatud tegevust võib vabalt nimetada ka rahvale m…i näitamiseks, sest mul ei olnud pildil lumehanges seistes seljas ei kirvest, tiibu ega riideid. Üldse mitte midagi ei olnud.

Noks, pea, jäsemed ja naba olid omad, artikkel mitte. Ülesvõte illustreeris olemuslugu Tartust Võõpsusse kolinud menukirjaniku Olavi Ruitlase saunaõhtust. Nimetet pildi trükkumisega jõudsin ma väärikasse ja häässe seltskonda — kampa, kus enne mind olid juba näiteks kroonikased Kadri Kõusaar ja muda-Murutar ning Sirbi-esiküljene Jaan Kross. Lisaks ka Albert Trapeeži kaksikvend Leonhard Lapin ja värskeim kirjanike liidu liige Aleksander Müller, mäletamist mööda ilmselt ka hääd sõbrad Merca, Contra ja Veiko Märka, kui kirjarahvaga piirduda. Linnar Priimägi — klassika! — muidugi kah.

Tore. Lühidalt — kui sa pole ajakurjanduses ihu vilgutanud, oled sa luuser ja tropp ja üleüldse loll, kole ja eestlusele mittevajalik inimene. Mida sul varjata on, sabaga värdjas? Millised saavad olema sinu lapsed?

Ujukate või trikooga käib saunas ainult väga nõme inimene. Haudugu terviseks, mina teda ei austa. Presidendi vastuvõtule aga ei lähe viigilehe või -püksteta isegi mitte Mark Soosaar. Iga asi omas kohas. Paljas tagumik koolipingil pole sugugi samavõrdne suvisel rannakännul istuvaga. Ei kujuta ette paljast pronksleninit ega mantli ja soniga antiikskulpuure. Kui maitsemeel võimaldab kohta ja aega valida ning ihu hinnata, siis laske käia.

Nutikas on see, kes tellib oma aktifoto siredas eas ära. Olgu selle koht elutoas ja aukohal, seal, kus eestlasel reeglina Leedu laadakitš või Ohaka maastik ripub. Muidu seleta lastelastele nagu idikas, et tõesti ja ausõna, vanaema-vanaisa olid kunagi noored ja tegijad, ja noh, loomulikult ka panijad. Mis kuradima inkubaatorist te enda arust pärit olete?

Avaliku elu tegelastel on muidugi kergem, kenamatel emastel on suisa kunstpildistajate järjekord taga, ometigi pole kas või Evelyn Sepp või Kristiina Ojuland teadaolevalt veel vastavaks poseerimiseks aega leidnud. Soovitan kerget erakonnasisest survet, sest muidu võib olla hilja.

Aga milles siis seisneb ekshibitsionismi võlu? Aktipildile sättumises ja selle teistele näitamises on tegelikult lihtsat enesele silmavaatamise julgust.

Pelgast pesu seljast ajamisest tegelikult ei piisa, tähtis on ka see, kes ja miks teisele poole objektiivi jääb, sest, nagu me Kati Murutari näitel teame, ei pruugi abi olla ei beebiõlist ega porist. Ma loodan, Kati, et sa jõudsid käia Pärnu kunstimajas minu äsjalõppenud näitust vaatamas. Kui ei, siis astu ikkagi läbi ja küsi. Pildid on veel seal.

Kunstniku asi on ilu vaataja silmadesse viia, ja selles osas on vaieldamatuks meistriks tšehh Jan Saudek, kes tõestab, et kaunidusel ja kõhnadel effemmemm-tüüpi ajakirjade ideaalidel ei pruugi mitte midagi ühist olla. Saudek võtab vana, paksu, mullahõnguse ja tselluliidise p…se, värvib selle kõigele lisaks ka kollaseks — ja tulemus on nii kuradima ja arusaamatult ilus, et seda peab ise vaatama.

Aktimodell — kui rääkida kunstist, mitte dokumentalistikast (mina Ekspressis, Kross Sirbis) või kavalast tootereklaamist (Kadri, Kati jne) — peab olema suuteline isetuseks. Ta peab väljendama midagi enamat kui pelk personaalsus, ja sellist võimalust ei anta igaühele.

Samas on võimalik keskenduda ka detailidele. Tagumikul, küünarnukil, häbemel või labajalal eraldi võetuna ei ole rahvust ega unistusi. Ongi ainult ja tervelt osalus tervikust ja luba olla tillukeseks peegelduseks kõiksusest.

Väga kummastav on Belgia kunstniku Pierre Radisic’i seeria Pornscape’is, milles suguühte ja genitaalide esteetika on asetatud kõrvuti ülesvõtetega sakraalarhitektuurist. Kuldlõikelised ühesused on nii šokeerivalt ilmsed, et neile, kes tahavad edaspidigi puhta lehena kirikuis või lihtsalt linna peal käia, ma tema loomingu piilumist ei soovita.

Loe veel

Pisiosadest saab muidugi ka kaugeneda, ja mida rohkem, seda selgemaks saab, et üks parem paljaste inimeste ülesvõtja just nimelt isetuse-anonüümsuse mõttes on kahtlemata Spencer Tunick. Meenutan, et see on see mees, kes käib maailmas ringi ja korraldab fotosessioone arhitektuurimärkide ja muidu tähtsate kohtade juures, mille kõrvalkangelaseks on tihedalt üksteise vastu surutud alasti inimeste mass. Tunick kasutab statistidena eranditult vabatahtlikke, mitte professionaale. Kui te kohtusite Spenceriga esimest korda alles minu kirjatükis, siis võite läbi astuda meistri veebikodust.

Imetabaseid lehekülgi leiab ihuhuviline netist veel ja küll. Unustage koledad pornosaidid ära, nende näppimine võib arvutit nakatada hullemini kui inimest kummita seks narkomaaniga. Lembige parem kunsti.

Riiete all oleme me kõik nagunii alasti. Ja kui keegi leiab vajaduse või võimaluse seda teistelegi meelde tuletada, siis mis seal ikka. See pole üldse valus!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare