Aapo Ilves: Mitmenaisepidamiseks valmis

 (337)
Aapo Ilves
Postimees/Scanpix

Tere, kallis lugeja! Täna viin ma Sind surfama polügaamia radadele ning näitan, et see üks hea ja eestlasele loomuomane ning sobiv komme on. Toredat lugemist!

Väga paljudes Eesti peredes on olemas haarem. Haarem on ju tuletis türgi (kuigi peaaegu sama kõlaga on see ka araabia keeles) sõnast harem, mis tähistab naise või naiste ruumi. Naiste just soolises, mitte ilmtingimata abikaasalises mõttes. Kohta, kuhu mehel on asja ainult kutsumise peale. Minu ema tuba on harem või haarem, sinu tütre oma samuti.

Argiteadvuses on haarem kinnistunud rohkem siiski sultanite lugematuarvulise abikaaskonnana. Seesugust haaremit on enamik meist filmidest või raamatuist adunud ega pea millekski loomuvastaseks. Kui sultan, siis haarem. Normaalne elu, ilus unelm. Nii on see alati olnud, mida teeks lõvikuningas ilma praidita? Küla teab, kes palju jõuab, üleüldiseks grupisuhte tunnustamiseks Eestis siiski veel päris valmis ei olda. Heterod ei julge kapist välja tulla, ometigi käib vaikne unelus karjajuhi ametist enamusega eluaja kaasas. Polügaamia on tore. Ütleme selle nüüd välja.

Selge on, et meid kõiki valmistatakse juba maast-madalast ette just polügaamiliseks karjaeluks. Alguses sugudest numbrit ei tehta. Lasteaias võtab teie kallal kasvataja, koolis on alfaisendeiks õpetajad. Peatselt hakkavad ajusid toksima igat masti ülemused, ja nii see läheb. Kes ees, see mees. Või siis naine.

Kõik panevad kõiki nagunii. Kirjarahvas ristkasutab poetesse ja vastupidi, näitlejad näitlejaid, metsavargad poeplikasid, netikommentaatorid oma käsi. Eestlane on aldis alluma ja kui keegi ennast vähegi esile upitab, on ülejäänud pere kohe urvis. Poliitikud panevad ühiskonna rahuloluüminal rahvale näkku, pankadel lastakse endale igasse auku pensionisammast toppida. Alfa on esimene täht, valitseja tohib!

Nüüd teeme väikese ”bioloogiatunni”, ning et rumala inimesel õhtusöök ära rikkuda ning artiklile võimalikult palju kommentaare saada, kisume urust välja ebapopulaarse teooria nimega telegoonia. Telegoonia sõnum seisneb selles, et esimene isane, kes emasele paugu paneb — olenemata viljastumisest — keerab edasise pärimusmustri enese järele paika. No ja siis põhimõtteliselt sünnitavat naine kogu elu lapsi oma esimesele mehele, kui just mõni eriti alfa tüüp oma suure kustukummiga asju vahepeal enese kasuks ei rauta. Sestap ka ülikute esimese öö kultused ja religioossed süütusenõuded.

Äsjaloetu valguses on nii mõnegi elumehe laste arvuks vähemalt leegion. Palju õnne, tüdrukud! Võib nentida, et kui laps on ema nägu, siis on vedanud, aga kui isa nägu, siis ropult vedanud. Kuna armastus esimesest spermatilgast ajab tänapäeval isegi dildo naerust värisema, siis pigem juba polügaamia, sest vahet pole.

Samas on tibatillukese tõenäosusprotsendiga ka inimese puhul täiesti võimalik, et ühest üsast tuleb korraga mitme isa lapsi välja, nagu see kasside puhul suisa reegel on. Pruugib ainult munasarjadel kogemata pisut laristada, ja noh, spermadoonoreid peab kah asja juures hulgim olema (polükoitus). Samuti võib üks inimene olla iseenese mitmik, st kanda korraga mitmele jaguvat geneetilist koodi. Nagu siiami kaksikud, aga iseenesega üksi tervikus. Selliseid isendeid kutsutakse kimäärideks ja hiljaaegu lahati ühel Eesti telekanalil teemat pikemalt. Nii et ka kõige ägedam monogaamiaguru võib võtta ühe, aga saada sisuliselt mitu. Järelikult ja taas kord — vahet pole.

Üleüldine ristpiste on Eestis normaalseks mooduasjaks jõudnud nagunii. Ala populaarsuse eest hoolitsevad tähtede paaritussaated, naistevahetused ja muud tõsielusarjad. Teada on, et vastavaid hormoone, nii-öelda armastuseaineks kutsutut pritsub ajju keskeltläbi mitte kauem kui kuus-seitse aastat, ja kui selle ajaga uusi järglasi välja ei prindita, siis ongi asjad urrus ja lahutus ja nägemist. Kes lastetuina kauemaks kaissu jäävad, nendel on lihtsalt näärmed läbi.

Klantspaberiline ajakurjandus kajastab värskema kerenumbriga emaste majjatoomisi usinalt, inimesed loevad ja on rahul. Varajagamised, tülid. Memmekeseks sirgunut legaalselt majja järelevaatajaks kah ei saa jätta, kohus sellist võimalust ei paku. Polügaamia seadustamine oleks abiks ning meedia saaks keskenduda olulisematele teemadele. Kelle asi, kui mõni Toots uue Kati või Teele majja tarib. Normaalne, nagu idamaades.

Loe veel

Päris idamaades on see va naistepidamine küll pisut põrsas-kotis-stiilis asi, aga teada on — tissikandjaid tohib seal majja võtta ainult nii palju, et kokkuahnitseja jõuaks selle karja ilusasti üleval pidada. Õhtumaadesse muidugi nii otsetised ülevõtmised ei sobi, meie jahedasse kliimasse ning väljasurevaile Eesti meestele sobib rohkem selline variant, kus naisi on täpselt nii palju, et nad oma „praidiülema“ ilusasti ära toidaks. Väike kammimine-pesemine pealekauba.

Kari emaseid ühe mehe kallal võtmas — see peaks ju feminismuselegi meelepärane visioon olema. Kuid toonitan — polügaamia ei pea olema ju ainult mees-naised. Mida kurja on meile teinud vaesed nümfomaanid-annabeltsongid, et nad omi asju ametlikult ei tohi ajada, vaid peavad selleks pornokunnidelt toetust otsima?

Kristlased ärgu sõnelegu, pedofiilia kappipeksmise ajastul kõlab nende „laske lapsukesed minu juurde tulla“ vägagi kahtlaselt. Ning Jeesuselgi oli oma praid.

Tegelikult muidugi on Eestis ka juba praegu kampade kokkuregamise mehhanismid täiesti olemas, asja ei tohi lihtsalt abieluks kutsuda. Pruudiloori ihaldavatele geidele näiteks on kordi soovitatud — registreerige oma ühendus seltsinguna. Selge on, et geidelegi kuluks seltsingusse üks kordahoidev matroon ära, kes jürmode-arvedite tagant sokke ja toidujäätmeid koristaks, tube tuulutaks ning õhtul poistele teki peale veaks. Mõelge, seltsimehed! Aga jah, seadus põhimõtteliselt ja peaaegu on juba polügaamia poolt, ainult seda sõna ei öelda veel välja. Sellist Eestit me tahtsimegi.

Polügaamiat seaduse ja õige nimega lubatuks kuulutada täna ilmselt veel ei julgeta. Eks kardetakse mormoone ja muslimeid ja ehk veel mingeid emm-tähega nähtusi. Siiski on üks eluala, mille heaks tuleks mitmikabiellumine teatud sätestustega suisa kohustuslikuks teha. Statistikaameti kodulehelt on täiesti legaalselt näha selline lugu, et Eestis sünnib mehi naistest oluliselt rohkem. Kolmekümnendatel eluaastatel elanikkonna koosseis võrdsustub. Edasi läheb kolinal hullemaks, seda just meeste kahjuks. Pensioniealisi memmekesi on neist juba peaaegu poole rohkem.

Üksiku eaka naisterahva elu on trööstitu. Sõbrannasid on, aga ka meest oleks vaja, kas või natukene, kasvõi briketi toomiseks või näägutamiseks! Sestap tulekski koos pensioniea saabumisega polügaamia vähemalt soovituslikuks muuta. Sotsiaalhoolekande koormus väheneks ja — seltsis on ju segasem! Pealegi — tuletan meelde — polügaamia on tore. Vähemalt vanuigi siis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare