Aapo Ilves: Meid peetakse imbetsillideks

 (236)
Aapo Ilves

Täna räägime muusikast, sest sellega on meil lood halvasti. Me nimelt ei saa muusikat kätte. Selle asemel kallatakse pahaaimamatule eestlasele kõrva mingit surrogaatset kräppi. Olukord on vähemalt sama hull kui toiduainetööstuses, kus heausksele vorstiostjale hoopis sojajahu ja kondiliimi sisse söödetakse. Avalik ruum on täidetud sisutu lärmiga.

Lõunatasin hiljuti koos Karl Martin Sinijärve ja kamba teleinimestega ühes stiilses Lõuna-Eesti pubis. Interjöör ja menüü pälvisid ainult kiidusõnu, aga lärm, mida tootis ülevõimendatud „pauersittreidio“, tegi külalised nõutuks. Sellisesse paika oleks iga kell pigem Kukerpillid sobinud. Aga ei saa, keegi ei tule selle peale ega oskagi tulla. Riiklik kultuuripoliitika või selle puudumine sundvõrdsustab kõik inimesed nende idiootidega, kes kaubanduskeskuste parklates urbaniseerumist mängivad ja tümpsmobiilidega ringi sõidavad. Maitsemeel on rudiment, ja vähemalt nooremal lõviosal eestlastest ei saagi seda olla, sest alternatiive pole neile kunagi näidatud.

Inimsusevastased kuriteod ei aegu ja uue Nürnbergi protsessi tarbeks tuleks nimekiri täita produtsentide, kultuuriametnike ja meediatootjate nimedega. Alustada võib ka au ja väärikuse solvamist käsitlevate paragrahvidega, sest meid sinuga, kallis lugeja, peetakse imbetsillideks. Sellessamas pubis, kus kas või ainus eestikeelne süldiraadio söögiisu oluliselt paremaks teeks, deklameeris mingi “muusik ja poeet” mulle ükspäev kõlarite kaudu läbi koleda lärtsumise otsetõlkuvalt nõnda: ime minu ema n….vat m…i!

Kas või just nimelt selle sama ameerikakeelse mölisemise, moodsamalt öeldes räppmuusika ja vanamoodsamalt öeldes melodeklamatsiooni prügisema osa roll on kogu vabariigi kuulatavas või vaadatavas meedias ülemõistuslikult üle tähtsustatud. Väliskapital roojab ja anastab juba ka meie kõrvu ja ajusid. Ma ei leia, et läbi ajaloo rõhutute hulka kuulunud ugrilane peaks jagama vana Euroopa ja Ameerika koloniaalajastu orjavedamise taagast tulenevat häbelikku allaheitlikust „musta muusika“ ületootmise suhtes. Ma pole ühegi stiili ega nahavärvi vastu, vaid tasakaalustatuse ning valikuvõimaluste poolt. Nootidel ei ole rassi, see on teine teema. Jah, ma olen ka ise Londoni metroos vaadanud koledat Briti pensionäri kõrvuti kauni sajakilose African Queeniga ja nentinud, et eurooplased on hukule määratud. Linnuse — ka kõrvade vahel asuva — aga annab lahinguta ära ainult tropp.

Eesti poliitika on juba aastaid troppide tehtud ja troppide tootmiseks. Riiklik noorteraadio roojab kõrva vähemalt sama räigelt kui rullnokkade sööklatümps erarakanalitest. Pange tähele — need tuhanded hälvikud, kes veel käivad autorilauluõhtutel, Viljandis pärimusmuusikat võtmas või Jazzkaarel, pole meediatootjate jaoks inimesed. Etno- või jatsusaateid — suunitletud raadiokanalist rääkimata — samahästi kui pole. Kübemeid leiab, aga kokkuvõttes pole need piisaks mereski. Suur osa inimesi on muidugi õndsad, sest nad ei saagi kunagi teada, mida neile antud ei ole. Leib on sõnnikuga söödetule tundmatu asi.

Isegi vähegi omapärasema helikeelega või — hoidku selle eest! — mõtestatud eestikeelset sõnumit kandvad rock- või poplood jõuavad meieni ainult piste- ja kaootiliselt üksikute raadiotesse jäänud intelligentsete saatejuhtide kaudu. Seejärel keerab mõni pealtkolmekümnene vetsuuksekulutajast toimetaja igaks juhuks kraani kinni. Ametlikku pleilisti päris muusikat peaaegu ei jõua, sest „see ei lähe rahvale peale ja inimesed ei saa sellest aru“. Seletan: sulle meeldib, mulle meeldib, kõigile sinu sõpradele ja tuttavatele meeldib, emale-isale kah meeldib, aga rahvale ei lähe ja inimesed ei saa. Valitseb hall ja masendav üheülbastamine.

Eesti ringhäälingu tänane sihtgrupp on vaibakloppimisest käärudeta jäänud ajuga jobu, sest ainult tema sööb reklaami. Inimene, kes kuulab, see tähendab, kuulaks midagi huvitavat, on kaubandusteadete puhuselt või riigiraadio näitel kurat teab mille mõttes kadunud hing, sest tema suudab ehk veel oma peaga mõeldagi. Järelikult on ta ka ühiskonnale kasutu ja ohtlik ning seega kulub talle ära ajusid lamestav tümakakuur. Karistusdoosi saab inimene kätte avalikust ruumist ja meediast. Selle eest lihtsalt ei pääse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare