4. PÄEV: Kärt Kelder: pidev rahamure tekitab stressi, stress aga nälga
Tõdesin hommikul, et ehk ei peakski oma harjumustest kinni pidama ning esmajärjekorras kohvi keetma. Nimelt otsustasin pärast ärkamist kohe vannituppa minna. Ust avades, lahvatas aga kohutav hais vastu, mis muutis hetkega erksaks. Alguses arvasin, et hais on end mässinud märga käterätikusse, mis lebas põrandal. Mis aga võiks olla tegelik põhjus kui korteris elavad kolm pikajuukselist tüdrukut? Just, torud olid ummistunud juuksekarvadest. Kui korterikaaslane teatas mulle ülikoolis, et peaksin torusiili ostma, oli alguses hirm, et see läheb kalliks. Siiski mitte. Torusiil maksis poes vaid 15 krooni ning kuna oleme toru kolmeõigsed omanikud, siis tasusime remondivedeliku eest 5 krooni per ummistaja.
Hommikusöögile kulus vannitoatrauma tõttu vähem, sest erksus ei tekitanud kohvi järele rohkem isu kui ühe tassitäie. Olen algusest peale unustanud kohvi maksumuse täielikult välja arvutada. Nüüd siis teen seda. Kohvi maksis poes (kui selle kunagi Säästukaardiga ostsin) 35 krooni ning sellest on mul alati jätkunud vähemalt 20 kohvikorraks. 20 korra all mõtlen kahte tassitäit igal hommikul. Tegemist pole otseselt espressoga, mida keedan ja seega ei kulu mul kohvipuru palju. Tass kohvi maksab kuskil 90 senti. Hommikul sõin veel kausitäie jogurtit, 300ml (15kr/l Alma ahjuõunajogurt) 4 krooni ja 50 senti, mille peale leidsin karbis nätskeks tõmbunuid müslitükke (kui neid niimoodi enam nimetada saab). Müsli maksis omal ajal kusagil 15 krooni kilogrammi kohta, millest kasutasin ehk 30 grammi (50 senti). Kokku läks hommikusöök 5 krooni ja 90 senti.
Enne kooliminekut pistsin kotti maalt saadud õunad (2 tk) ning meisterdasin kahest mustast leivast ja pasteedijäänusest "club sandwichi". Grupitöö planeerimise põhjustel ruttasin instituudi raamatukokku varem, mistõttu tühjenes ka kõht bioloogilises rütmis ning pärast esimest loengut tundsin nälga näpistavat. Kursaõde tahtis minna kama ostma. Vaatasin kotis enda einet ning ütlesin, et võin taaskord ainult kaasa tulla. Kohvikusse sisenedes lõid süljenäärmed tööle nähes isuäratavaid soojasid võileibu, värkseid salateid aurava kanafileega ning magusaid pirukaid. Kuigi toidud olid sellise koha kohta n-ö mõistliku hinnaga, polnud nad siiski mõistlikud minu jaoks. Nurgas müüdi ka koduõunu 1 kroon/ tk. Valisin aplalt kõige suurema ja ilusama isendi ning maksin mündiga. Pärast käisime läbi ka poest, kust kaaslane ostis vee ning piruka. Tema pirukas maksis sama palju kui minu kodus meisterdatud korrusleib ehk 3 krooni.
Kuna jõudsime loengusse suhteliselt hilja, siis jäi võileib mul söömata. Pean aga tõdema, et kui selleni lõpuks jõudsin, siis kaks leiba vähese pasteediga kleepusid kurku kinni. Kuna jooki ma endale osta ei lubanud, siis unistasin kuni koduni jõudes veest. Korraks mõtlesin kriipivat tunnet kurgus ja kõhus tundes, et 3-kroonine pehme mahlane pirukas oleks paremini mekkinud. See viis mõtteni, et ehk oleks kasulik ise pirukaid teha ja sügavkülmutada. Sügavkülmast oleks neid hea võtta, üles sulatada ja koolis vahepalana süüa. Aga eks näis, kuidas on lood aja ja rahaliste väljaminekutega. Täna tuleb näiteks osta poest piima, mis läheb maksma 7 krooni ja 90 senti. Tarbime korterikaaslasega piima siiski kahepeale, mistõttu pean välja käima vaid 4 krooni. Kui arvutada kokku kesine vahepala, siis kolm õuna, millest kaks olid ise puu otsast nopitud, üks ostetud (1 kroon) ja kuiv pasteedivõileib (leivaviil 50 senti ja pasteedipakk 5 krooni 90 senti, millest noaotsatäis 1 kroon) läksid maksma 3 krooni.
Koju jõudsin õhtul hilja. Kui tavaliselt olen koolist tulnud ja söönud suure näljaga võileibu, siis seekord loputasin kurku kriipinud kuiviku veega alla ning heitsin põlgliku pilgu leivakorvi poole. Seda rohkem aga rõõmustasin kapis soojendamist ootava kapsahautise üle. Kapsahautis läks maksma sama palju kui eile ning kõrvale jõin klaasi piima. Ma ei suutnud vastu panna ja sõin siiski kääru musta leiba paksema Keiju margariini kattega, mille kõrvale hammustasin vanaema marineeritud kurke (2tk). Kokku läks 7 krooni.
Õhtul sõin õppimise kõrvale pool tahvlit šokolaadi, sest tundsin end väsinuna. Šokolaad maksis poes ostmise ajal 12 krooni ja 50 senti. Ehk siis nn patustamine tasus kätte 6 krooni ja 25 sendiga. Jõin ära ka tassi kohvi, mis kõrgendab summat 7 kroonile ja 15 sendile. Teadsin, et täna oleksin saanud Selveri laadapäevadelt 5l vanilliplombiiri 50 krooniga, kuid otsustasin seekord lemmikmaiuse ostmata jätta. Küll neid sooduspäevi ka tulevikus tuleb.
Praeguse eelarve tasuks paika saada. Mul on veel palju õppida, eriti planeerimise osas, mis on alati minu nõrgem külg olnud. Situatsioon tekitab tasapisi muret, sest kooli on raske iga kord toite valmis meisterdada ja nälg võib kohati üllatada hetkel, mil seda kõige vähem vaja oleks.
Päeva kulutus röövis kassast 33 krooni ja 15 senti. Olin väga üllatunud, sest enda arust tarbisin vähe ja säästlikult, kuid nähes summat, siis see räägib vastupidist. Nii kui ette mõtlemata sööma hakkan, tõusevad kulud. Kui ma aga kulude peale pidevalt mõtlen, tekitab see stressi. Stressis inimene aga tahab rohkem süüa ja tõusevad kulud veelgi ehk siis surnud ring. Loodan, et mingi aja jooksul hakkab asi iseenesest paika loksuma, kuid see võibki vaid lootuste tasandile jääda.
