1990ndate tõi meile söögi mõistes rasked ajad. Ühel hetkel vajus kõik talongide peale, isegi leib oli järsku tsekkide peal.
Samasse ajavahemikku jääb ka nn abipakkide periood. Neid jagasid kõikvõimalikud kristlikud organisatsioonid kolme veretilga (st kas oled “päästetud” või koguduse nimekirjas) alusel.
Nende abipakkidega juhtus sageli ka nii, et välismaised organisatsioonid nägi sellest võimalust oma üle aja läinud tooteid realiseerida. Teated halvaks läinud piimapulbrist jne olid üsna sagedased meie meedias veel 90-ndate teisel poolel.
Muust toidust ruulisid ülimalt ebatervislikud hamburger ja friikartul. Burgerid olid tõenäoliselt mehised ja mahlased.
Restoranides tegid 90 esimesel poolel ilma praed, mis oli tehtud nn uuema aja masinat fritüüri kasutades. Friikartulid olid selles enamasti üle igasuguse piiri krõbedaks kõrvetatud ja šnitsel koosnes enamasti peamiselt riivsaiast, kuhu keskele oli petteks viilakas liha susatud. Kogu seda kulinaarset saavutust kaunistas “garniir” elik kaks viilu apelsine.
Menukamaid söömakohti Tallinnas oli Siili Baar ja Peoleo, kuhu sõideti koos oma mersude, viletsas naaritsanahas kasukates beibede ja kohvrisuuruste mobladega eputama. Tartu maanteel oli samalaadne koht Adavere Tuulik.
Kaalujälgijatel oli aga vesi ahjus. Sõna dieet tähendas maksa- ja suhkruhaigetele määratud toitu ja oli sageli lahjast kaugel. Ühel hetkel saabus siiski esimene valguskiir. See oli Tallinna Piimatööstuse dieetjogurt, mis maitses nagu päikese käes hoitud plastik. Staažikamad kaalujälgijad meenutavad aeg-ajalt heldimusega, kuidas seda toodet sai sõltumuseni tarbitud.
Mida kaugemale aga 90-nendad läksid, seda tervislikumaks menüü muutus. Igapäevane kartul hakkas üha enam asenduma pasta ja riisiga ning viimaks ka juurikate ja salatitega. Samas sõna “salat” tähendab veel tänini teatetud “vana kooli” sööklatest pokaali sees kössitavat majoneesisegu.
Toidutegemises tõrjus õli margariini aegamööda välja, hapukoore asemel õpiti kasutama maitsestamata jogurtit ning toodetele ilmusid nende toiteväärtus, sh kalorid. Suur sõda oli parim enne ja kõlblik kuni tärminitega, mida osad tootjad ja edasimüüjad kippusid väga vabalt tõlgendama.
Jookidest rääkides ei pääse dekaadi alguses ümber ega üle Royali piiritusest, mida segati Mehukattiga. Sellega on pea kõik praegu 30´ndates olevad “noored” oma esimesed pohmakad saanud.
Royalist samm edasi oli juba longero. Vabariigi arenedes hakkas ka esimesed kokteilid ilma tegema. Kaks kõige menukamat oli Pisang Ambon apelsinimahlaga ja tollal eriti popis neoonvalguses siniselt sirav gin long drink.
90nendate edenedes muutus ka joogikaart mitmekesisemaks. Inimesed hakkasid üha enam austama veini — olgugi, et esmalt tähendas keskmise eestlase jaoks head veini Blue Nun (mida on reklaaminud ka praegune Keskerakonna raudne leedi Evelyn Sepp) ja Kadarka, vaesemal päeval ja eriti tudengite seas ka Monastõrskaja Izba.
Olmest oli eesti inimese esmane probleem 90. alguses lihtlabane toimetulek. Samas mida pole kogenud, ei oska ta taga nutta.
90-nendate edenedes tõusis nii meie kaubavalik kui ka ostujõud. Tekkisid esimesed probleemid teeninduses, sest paljud kaubadus- ja teenidusettevõtted olid oma tarbimismentaliteedilt ikka Nõukogude ajastus kinni.
Kohvi ostmine oli omaette nali. Turult kohvi ostmine oli üsna riskantne — eales ei võinud teada, kas see puru seal fooliumi all joogitegemiseks kõlbab. Ka poest ostetud kohvis ei võinud kindel olla. Polnud sagedased juhud, mil see vajas eraldi kuivatamist.
Autodest tegid ilma sellised rümad nagu Datsun Cherry ja Ford Sierra, enamasti lastud piiri tagant tuua. Dekaadi alguses oli kultusmasin vana valge ja veidi roostetanud Mercedes. See oli igal edukal ärikal olemas. Ladadesse, suhtuti väga põlglikult, kui polnud just mingi väga tuunitud variant.
Riietuses oli 1990ndate alguses kaks märksõna: kirikute juures toimivad nn kaltsuabid ja tuttav õmbleja. Vedas muidugi neil, kes ise oskasid näputööd, ja neid oli palju.
1993-1994. oli aga valida esimeste kodumaiste kaubamärkide vahel. Ivo Nikkolo tolle aja kohta üsnagi kvaliteetsed hilbud olid tõeliseks rõõmuks vana Klementi kitlite kõrval. Ka Arne Niidu ja Bastioni valmisrõivaste kollektsioon tõi meeldivat lisa.
Suurem osa riietest aga osteti siiski turult, seda eriti väljaspool Tallinnat. Ka nn kaltsukatel oli veendunud austajaskond, jällegi väiksemates linnades. Põlvas näiteks kutsuti kaltsupoode Kaltsmannideks.
