12 meremiili gaseeritud merd

Kodumaised rohelised — muidugi mitte ainult nemad, aga nemad sadades köökides murelikult viina võttes eriti — räägivad pikemat aega gaasimürgitusest; see on siis Vene-Saksa torust mis laiub helesinises või tumemustas tulevikus üle mere.

Justkui Eesti-Soome toru 80ndate lõpu JMKE kaunislaulus või justkui Eesti-Soome elektritoru nüüd. Kõik arutavad: gaas on ohtlik. Väga ohtlik. Kuradi tiblad, kuradi natsid … Mnjah. Lõpetades jutu: “Eks ta ole, eks ta ole, aga mis meie, väetid, teha saame!”.

Põhiliselt kardame me kõik ju seda, et äkki juhtub toru, reo, keskelt pooleks minema ja siis saab Läänemerest maailma esimene gaseeritud meri… Vähesoolane. Üks pudel palun.

Teine hirm on ka, ehk isegi põhjendatum — venelaste poliitika. Gaas on neil välissuunal ainus toimiv relv. Ja see on selline relv, mida reliktlik gigant Gazprom omab kogu maailma analoogsest relvast rohkem kui veerandi jagu. Väga korralik kogus.

Siinkohal tunduvad muud asjad — näiteks Gazpromile kuuluv ajakirjandus, terve hunnik valetavaid ajalehti ja raadiot ja n.ö. venemaise sõnavabaduse ahistamine lihtsalt hale nali. Või kui mitte nali, siis igal juhul teema, mis meid ei puuduta.

Gaasiga saab palju tulusat majandusnalja. Ise ostavad venelased igal aastal gigantsetes kogustes gaasi Turkmeenialt. Ja müüvad seda märgatava kasuga läänele edasi, jäädes mugavalt vahendaja rolli. Kuni kultusriigi pärisperemehel, hellitavalt Turkmen-Bašiiks hüütud feodaalil üle ei viska või keegi talle “poliitiliselt” paremat pakkumist ei tee.

Ühes gaasiga on ikka tore lugeda vene ajalehti. Näiteks kirjutasid vene ajalehed aasta lõpul hirmuäratavalt suurte pealkirjadega järjekordselt riukalikust Eestist, kes valmistab Venemaale ette uut sigatsevat kübaratrikki. Nii olla Eesti leidnud võimaluse, kuidas nurjata Vene-Saksa Balti mere põhja kavandatava gaasitoru rajamine. Ajaleht Novõje Izvestija pealkirjastas uudise koguni: „eestlased leidsid võimaluse sulgeda Venemaale balti meri”.

Selline retoorika. Mis on asja taga? Kõigepealt — see meenutab taas Peeter I ja Stalini aegu, kui räägiti Euroopa akna avamisest ja lahtiraiumisest. Uskumatu, aga uute aegadega Saksa-Vene suhetes on omaaegne leksika tõesti tagasi. Kuid milles siis seisneb venelaste arvates eestlaste väljamõeldud kavalus neile Balti merel tünga teha?

Venelased nimelt kardavad, et mõnedele Riigikogu saadikutele võib sigineda idee kehtestada merepiiri ulatuseks 12 meremiili. Ja see oleks ka võimalus, kuidas Venemaad kiusata. Vähemalt teoreetiliselt. Asi selles, et rahvusvaheline mereõigus eelkirjeldatut lubabki. Praegu aga on nii Eesti kui Soome vabatahtlikult jätnud oma merepiiride vahele 6 meremiili laiuse vaba koridori. Kuid, kordan, rahvusvaheline mereõigus lubab selle koridori sulgeda. Triks-traks.

Nüüd rahustavad venelased ennast mõttega, et vaevalt Eesti ja Soome 12 meremiilise piiri kehtestamisele lähevad… Teada puha, eestlasi takistab seda praktikas ellu viimast lahendamata piirivaidlus Venemaaga, soomlased aga, kes sõltuvad oma energia tarbimisel pea kolmandiku ulatuses Vene gaasist, kardavad nii julget sammu astuda. Pealegi on soomlaste riigiettevõte Fortum üks osaline tulevase gaasitrassi paigaldamises. Lisaks meenutame soomlaste traditsiooniks saanud väga alalhoidlikku käitumist idasuunal.

Mis meil ikka teha, õhkame gaasitorule mõeldes kui ühest hingetorust. Ja jõuame gaasitoru purunemiseni tagasi. Et probleem on Eesti-Soome torus, kahe riigi vahelises elektrikaablis. Kuna see jõutakse Soome lahe alt varem tõmmata, siis pole sugugi selge missuguseid ohte hakkab tulevikus endast kujutama elektrikaabli kohale rajatud gaasitoru ristumiskoht. Ja kes eist kahest lugupeetavast katki läheb.

Seega — äkki ikkagi 12 meremiili? Mõelge järgi, kodanikud võimutorudes.