„Rannavalves tegeleme suuresti ennetustööga, et ei peakski kellelegi appi minema. Paljud juhtumid leiavad aset maismaal, mitte vees,” selgitab Kass, milline näeb välja vetelpääste suvine igapäevatöö. Põhilised probleemid, millega rannavalvel tegelda tuleb, on kadunud lapsed, koerad rannas, joobes inimesed, alkohol ja vedelev klaastaara. Palju pöördutakse rannavalve poole ka väiksemate marrastustega ning lõike- ja torkehaavadega.

Üldjoontes on rannakülastajad vastutustundlikud ja enamik käitub korrektselt. „Eks need, kes on jäänud meie huviorbiiti ning kellega on tulnud tegeleda, saavadki korralikest külastajatest rohkem tähelepanu,” räägib noor vetelpäästja. Külastajate probleemiks rannas vetelpäästja silme läbi on alkoholi tarvitamine ja joobes olekus vette minek, samuti klaastaara mahajätmine ning suitsetamine.

Alkoholijoobes kiputakse eelkõige enda võimeid üle hindama. Kui inimene on tarvitanud alkoholi, on tema reaalsustaju märksa halvem, ta ei tunne enam hästi oma võimete piire, jaks võib vees ootamatult otsa saada ja inimesel võib tekkida paanika, mis omakorda võib viia uppumisohuni. „Kui ollakse seltskonnas, siis tihti arvatakse, et abi küsimine on nõrkuse tunnus ja vaikselt kannatatakse, kuni jaks täiesti otsa saab ning inimene võib kaduda vette vaikselt, ilma et keegi seda isegi märkaks,” rõhutab Kass, miks alkohol ja ujumine kokku ei käi.

Nooruses ollakse üldse riskialtimad ja satutakse seetõttu rannavalve teravama tähelepanu alla. Üheks vetelpäästjate murekohaks Tallinnas on Pikakaris asuv Katariina kai, kus sooritatakse pea ees vettehüppeid. „Põhi võib tunduda korralik, ent kai peale tagasi saamiseks koht puudub ja ronitakse üles välja ulatuvate kivide abil, mis lähevad veest välja tulles kiiresti märjaks ning järgmisel tulijal on libisemisoht suurem.” Nendele, kes kipuvad oma võimeid üle hindama, tasub meelde tuletada, et ujuda tuleks seal, kus jalad veel vette ulatuvad ja kaldaga parallelselt, et vältida ootamatult sügavasse vette sattumist. Ohutuse tagamiseks tuleb ujuda selleks mõeldud alas ja mitte minna poidest kaugemale.

Tundmatusse kohta ujuma minnes soovitab Kass sõbra kindlasti kaasa võtta ja olla äärmiselt ettevaatlik. „Eesti veekogude vesi on reeglina üsna hägune ja kaldalt silmitsedes ei märkagi, kui vees mõni oht varitseb.” Kindlasti ei tohiks tundmatus kohas sooritada vettehüppeid, eriti veel pea ees. Isegi kui on olemas vastavad hüppeplatvormid ja võib eeldada, et hüppamine on ohtu.

Külma vette minnes tuleb kindlasti arvestada sellega, et kehatemperatuur on vee temperatuurist tunduvalt kõrgem. Kiire ja järsk külma vette minek võib seetõttu põhjustada jalgade krampiminekut. „Et krambi teket vältida, tasub enne ujumist teha soojendusharjutusi, et veri hakkaks lihastes ringi käima. Samuti tuleks vette minna rahulikus tempos, et keha jõuaks külmaga rohkem harjuda,” selgitab Kass. Kui kramp on aga tekkinud, tuleb jääda rahulikuks ja mitte hakata rapsima. „Paanikas ja rapsiv inimene väsitab ennast rohkem, kuid kramp sellevõrra ei leevene. Tuleks liikuda kalda poole ning krambitavat kohta õrnalt venitada või masseerida,” õpetab vetelpäästja.

Kummimadrats võib sõidutada avamerele

Ehkki ranna ujumisalas on veesõidukid seaduse järgi keelatud ja põhitähelepanu on siiski ujujatel, on vetelpäästjatel tulnud appi minna ka SUP-laual hätta jäänud sõitjatele. „Näiteks oli Harku rannas noor SUP-lauaga sõitja roostikusse kinni jäänud ja aitasime ta välja. On kiputud ka oma oskusi ülehindama ning jäädud hätta tuule või lainetega. Kahtluse korral oleme kaatriga inimeste juurde rääkima läinud, uurinud, kas neil on ikka kõik hästi, ja vajadusel aidanud kaldale lähemale,” jutustab Kass oma kogemusest. Ohutunne peab säilima ka laste täispuhutavate ujumisvahenditega rannaäärsesse vette minnes. Tihti kaob madratsil vees mõnuledes arusaam, kui kaugele on võimalik triivida, ning vette kukkudes ja avastades, et põhja enam all ei ole, on paanika kerge tekkima. „Eelmisel aastal leidis Stroomi rannas aset õnnelik õnnetus noore tüdrukuga, kes oli täispuhutava madratsiga jõudnud poipiirile ja seal madratsi pealt maha kukkus. Märkasime kukkumise hetke ja ujusime tüdrukule järele. Tüdruk ise ennast madratsile tagasi tõmmata ei suutnud, kuid õnneks jaksas ta sellest kinni hoides ennast kuni päästja saabumiseni pinnal hoida. Tõime ta kaldale tagasi,” toob Kass omast kogemusest näite, miks rannas ei tohi kunagi valvsust kaotada.

Jaga
Kommentaarid