“Ma pole sugugi nii halb, kui välja näitan“ — kui keegi sellist lauset vabandusena kasutab, on igatahes see väga imelik tõesti. Kui inimene pole tõesti nii halb, miks ta siis oma käitumisega näitab vastupidist?

Oli mul minevikus selline kogemus. Tutvumisportaalis tutvusin mehega, kes kirjutas, mis talle enim meeldib ja mida ta elus vihkab. Jutt käis hobidest ja halbadest harjumustest. Ta teatas, et ei suitseta ja vihkab alkoholi. Ma uskusin teda ja olin lõpuks nõus temaga kohtuma.

Kuid kohtumisel selgus, et kõik oli risti vastupidi kõiges, kuidas ta oli kirjades ennast kirjeldanud. Ta suitsetas. Ja teatas, et talle meeldib alkohol. Oli isegi temalt selline lööklause, et “ütle mulle, milline mees tänapäeval ei joo?” Ja tunnistas, et oli paljudes asjades vaid “nalja” teinud, mis puudutasid ta hobisid ja suhtumist suitsetamisse ja alkoholisse. Ühesõnaga, ta käitus väga eemaletõukavalt kohtumisel. Otsekui oleks keegi teine minuga netis suhelnud ja reaalselt keegi teine kohtuma tulnud. Ka fotol nähtud välimus ei vastanud täielikult reaalsusele. Kuid teatas, et portaalis oli mitu aastat varem tehtud foto profiilil.

Sain aru, et sellise tüübiga pole mõtet suhtlust jätkata. Leidsin ettekäände kiiresti lahkumiseks. Hiljem kirjutasin talle, et mida ma tema käitumisest ja valetamistest arvan. Ja siis kirjutas vastu, et “ma pole sugugi selline halb tüüp, nagu kohtumisel näitasin. See lihtsalt kukkus nii välja. Tegelikult olen selline, nagu varem sulle kirjutasin. Kui sa nüüd enam tutvuse jätkamisest huvitatud pole, siis eks ise tead.”
Ja ei mingit vabandust ega kahetsust, et sedasi käitus!

Lihtsalt sõnakõlks, selline ütlus. Sedasi võib ju igaüks oma rõvedat käitumist välja vabandada ja õigust siis jääb tal ülegi?